"Pealtnägija": kuidas tõendada lähisuhtevägivalda?
Statistika näitab, et 40 protsenti koduvägivalla uurimistest, kus algatati ametlik uurimine, ei leia lõpuks ametlikult kinnitust. Kas see tähendab, et ligi pooled väidetavad ohvrid valetavad? "Pealtnägija" räägib loo 43-aastasest Terjest, keda saatus kostitas lisaks väidetavale lähisuhtevägivallale ka raskekujulise vähiga.
42-aastasel Terjel on viimase staadiumi rinnavähk, aga enne lõplikku lahkumist kergendab ta südant ja räägib pikaaegsest lähisuhtevägivallast. Lugu on emotsionaalne aga ka õpetlik.
Statistika näitab, et 40 protsenti koduvägivalla uurimistest, kus algatati ametlik uurimine, ei leia lõpuks ametlikult kinnitust. Kas see tähendab, et ligi pooled väidetavad ohvrid valetavad?
"Pealtnägija" räägib loo 43-aastasest Terjest, keda saatus kostitas lisaks väidetavale lähisuhtevägivallale ka raskekujulise vähiga. Lugu on traagiline, aga selles peitub ka laiem õppetund.
Terje Põvvat põeb viimase staadiumi rinnavähki, aga ta tuli avalikkuse ette, sest on enda sõnul ka lähisuhtevägivalla ohver. Teda toetavad inimesed leiavad, et lisaks koduseinte vahel juhtunule taasohvristas Terjet ka õigussüsteem.
Terje ütles, et kui sellest teemast keegi ei räägi, siis ei ole ka võimalik, et keegi ise selle peale tuleks. Ta lisas, et siis ei ole ka eeldust arvata, et üldse midagi muutuks.
Terje puhul on olukord, kus paberite järgi on ohver olemas, aga ohvristaja puudub. "Ta on ohver ohvriabisüsteemi vaates. Meil on ohvriabi seadus, mis räägib ja selgitab, kes on perevägivalla ohver," ütles Terje esindaja, jurist Merle Albrant.
Terje eksmees väidab, et perevägivalda pole olnud. "Ma olen ju käinud politseis, kohus on kestnud aastast 2020, ja nüüd ema on vihane, et laps määrati mulle. Laps elab minuga, käib minu juures koolis. Nüüd ta manipuleerib minuga igatpidi. Ise andis mind kohtusse," rääkis Terje eksmees.
Lugu on äärmiselt keeruline ja delikaatne, seda enam, et asja on segatud 10-aastase lapse hooldusõigus ning väidetav vägivallatseja – Terje eksmees – pole saanud ühtegi karistust, mistõttu jätame õiged nimed ning äratuntavad detailid siit loost välja.
Nagu kohtud, ei saa ka "Pealtnägija" väita, et eksmees oli vägivaldne, kuid traagilise loo laiem õppetund on taaskord – kui te langete lähisuhtevägivalla ohvriks, rääkige kellelegi, otsige abi ja võimalusel talletage tõendid.
Terje ja Andrus – nimetagem pereisa selles loos nii – kohtusid 13 aastat tagasi naise ülikooliõpingute ajal ühise sõbra sünnipäeval. Armastus oli nii tugev, et naine kolis juba veidi rohkem kui kuuajase tutvuse järel mehe juurde teise Eesti otsa. Aga tagantjärgi tarkusega ütlesid Terje ja tema abistajad, et ohu märgid olid algusest peale õhus – ühelt poolt külvas mees Terje tähelepanuga üle, teisalt takistas suhtlust lähedastega.
Aasta pärast tutvust jäi naine lapseootele. Kuigi väljapoole midagi ei paistnud, siis naise sõnul vaimne surve kasvas ja lisandusid ka füüsilised episoodid.
Eksmees eitas "Pealtnägijale", et esines füüsilist vägivalda.
2013. aastal sündis paaril laps, keda kutsume siin loos nimega "Keit". Lapsehoolduspuhkuse ajal läks suhe aina toksilisemaks, milles mängis väidetavasti rolli ka mehe alkoholilembus.
Terje jutustus on emotsionaalne, kuid olukord on siiski sõna-sõna vastu. Nii, nagu asjatundjate sõnul teevad seda väga paljud ohvrid, läheb ka Terje mingil hetkel lapsega kodust ära, aga naaseb mehe lubaduse peale end parandada ja koos psühholoogile minna.
Kõrvaliste eest varjas Terje kodus toimuvat – ei pöördunud politseisse ega rääkinud sõpradele. Näiteks 2018. aasta 1. septembri eelõhtul, kui järgmisel päeval pidi ta koolis aktust korraldama, lahkus naine kodust akna kaudu, sest mees pidas sõpradega pidu.
2021. aasta aprill – pärast järjekordset füüsiliseks läinud tüli, tegi Terje otsuse abi otsida. Lukustanud end tahatuppa, kirjutas ta paarile sõbrale chat-is, tegi politseile veebis avalduse ja langetas lõplikult otsuse, et peab kodust lahkuma.
"Ma läksin väikese lapsega sinna taha tuppa. Sel ööl küll tegin avalduse politseisse. Aga see põhiline raskus, millest algasid selle loo kõik raskushetked, oli see, et ma ei kutsunud siis tegelikult politseid," ütles Terje.
"Aga see situatsioon on selline, et sa oled tagatoas, et sa ei tea, millises seisus või kus viibib see alkoholijoobes inimene, kes on sulle äsja kallale tulnud. Ja sa ei muretse ju ainult omal enda elu pärast, vaid sa muretsed ka oma lapse elu pärast," rääkis Terje.
Jurist Merle Albranti sõnul oli tegemist tüüpilise juhtumiga, kus ohver ei kutsunud politseid.
Ühelt poolt tunnistati Terje ja Keit perevägivalla ohvriteks ja neile pakuti vastavat abi, teisalt lõpetas asja uurinud politsei menetluse süüdistust esitamata, sest väidetavalt pika aja jooksul aset leidnud vägivalla episoodide kohta polnud ühtegi politsei väljakutset, fikseeritud füüsilist jälge ega isegi murekirja sõpradele.
"Politseiuurija näiteks on öelnud, et minu puhul on tegemist perevägivalla ohvriga, saatnud mind ohvriabisse," rääkis Terje. Ta lisas, et on jõudnud ka naiste turvakodusse, kuid see kõik ei tähenda kohtu ega lastekaitse silmis midagi.
Kui pärast väljakolimist elas laps algul esmase õiguskaitse korras emaga ja kohtus regulaarselt isaga, siis mõne aja pärast kohus tühistas õiguskaitse ja Keit hakkas jagama elukohta – nädal emaga ja nädal isaga.
Kuna vanemad elasid üksteisest pea saja kilomeetri kaugusel, siis sai elukoha valikul otsustavaks vaidlus, kuhu kooli laps läheb. Isa pani lapse oma kodukoha juures kooli ja Terje vaidlustas selle kohtus, viidates muuhulgas mehe kunagisele vägivaldsusele.
Terje kaasust lahendanud ringkonnakohtunik Gea Lepiku sõnul olid kaasuses väited isa vägivaldsuse kohta, kuid need ei olnud tõendatud.
Andrus ei soovinud kaamera ees esineda, ning väitis, et hoopis eksnaine manipuleerib, valetab ja kurnab teda alusetute hagide ning süüdistustega.
Tõsiasi on, et tänaseks on Terje ja Andrus maha pidanud rea kohtuvaidlusi seoses lapse elukoha, elatise ja kooliga ning kohus otsustas, et Keidu jaoks on parem, kui ta jääb kodu- ja koolikeskkonda, millega ta on juba harjunud. Emaga kohtub laps kahel nädalalõpul kuus ja koolivaheaegadel.
Selgus, et Terje juhtum on paljuski tüüpiline.
Justiitsministeeriumi "Pealtnägija" jaoks välja võetud statistika viimase kolme aasta kriminaalmenetluste kohta kinnitas, et keskmiselt 40 protsenti lähisuhtevägivalla uurimisi lõpetatakse tõendite puudumise tõttu. Näiteks eelmisel aastal registreeris prokuratuur 2600 juhtumit aga lõpetas 1100 tõendite puudumisel.
Nii Terje kaasusega tegelenud kohtunik Gea Lepik kui ka paljudes perevaidlustes õigust mõistnud maakohtunik Alan Biin ütlesid, et üksjagu esineb ka väljamõeldud kaebusi, aga lõpuks saab süüdi mõista ikka ainult tõendite najal.
Psühhoterapeut Kaire Talviste ütles, et Eestis aeg mõelda selle peale, et psühholoogiline vägivald on ka päriselt reaalne nähtus. "Me ei saa seda mõõta nii nagu füüsilist vägivalda," ütles ta.
Kohtunik Alan Biin rõhutas, et näiteks lapsehoolduse tsiviilvaidlustes käsitletakse küll perevägivalla teemat ja ka vaimset vägivalda, aga isegi kui see leiab kinnitust, ei pruugi see tähendada, et elukaaslase kallal vägivallatseja on halb ema või isa, kellelt peaks tingimata hooldusõiguse ära võtma.
2022. aastal diagnoositi Terjel rinnavähk ja niigi traagiline võitlus lapse nimel sai uue mõõtme, sest aeg hakkas töötama tema kahjuks. Naise ja tema kaasteeliste sõnul on jutt süütuse presumptsioonist ilus, aga katsu ise sellises olukorras tõendeid koguda.
Äraspidisel kombel ütles Terje koguni, et oleks ta teadnud, mis äramineku ja kohtus käimisega kaasneb, võinuks sama hästi suhtesse edasi jääda. "Jah, ma oleks pidanud jääma sinna koju, aga ma ei tea, kas ma siis ise oleks tänaseks päevaks selleks hetkeks elus," ütles Terje.
Psühhoterapeut Kaire Talviste soovitas enne vägivaldselt suhtest lahkumist pidada nõu juristi ja vaimse tervise spetsialistiga.
Ringkonnakohtunik Gea Lepik ütles, et ringkonnakohus lähtub eelkõige laste huvidest ja seejärel vanemate huvidest ja õigustest. Ta ütles, et kui ringkonnakohus ega maakohus ei arvestanud mingeid tõendeid, oli emal võimalus see lahend edasi kaevata riigikohtusse.
Terje loobus edasi kaebamisest, sest ei tahtnud oma viimaseid elukuusid kohtule kulutada. Kolmiknegatiivne rinnavähk oli jõudnud neljandasse staadiumisse ja kehas niivõrd laiali, et opereerida ei saa, ning keemia- ja kiiritusravile ei allu.
Kuna ravivõimalused Eestis olid ammendunud, osales ta Saksamaal uue ravimi katsegrupis, mis lootuse kohaselt vähemasti pikendab elupäevi ja annab juurde võimalusi last näha.
Viimane seis on, et Terje on Saksamaal ravimikatsetusel, mis on tema jaoks viimane õlekõrs. Oma last ta ei näe, sest isa ei luba lapsel välismaale sõita.
Sotsiaalkindlustusameti lehel leidub juhend tõendite kogumiseks lähisuhtevägivalla kohta. Kasulikud numbrid on leitavad ka "Pealtnägija" Facebooki lehel.
Toimetaja: Valner Väino