Vanilla Ninja võiduloos "Too Epic to Be True" on Puuri sõnul küll vanamoodsat hõngu, kuid sellest hoolimata kõlab lugu siiski värskelt. Nostalgiarännakute vastu ei ole Puuril midagi.

"Ikka laenatakse ja minnakse kuskile ajastusse tagasi, on need 90-ndad või 00-ndad. Minu meelest on see tore. Ja samas, kui inimene on alustanud oma muusika kirjutamise teed 90-ndatel, siis see on ju normaalne, tema käekiri on siis välja kujunenud ja selle vastu ei saa. Minu meelest on päris hästi ennast ajaga kaasas hoidnud. Väga kihvt," rääkis Puur "Vikerhommikus" loo autorist Sven Lõhmusest, kes lisaks võiduloole ka Getter Jaani võistlusloo "Game" kirjutas. 

Puuri sõnul ei saa öelda, et Lõhmuse looming inimestele ei meeldi, sest sel juhul poleks "Too Epic to Be True" konkurssi võitnud. "Samas peab ikkagi Lõhmuse kohta ütlema, et igas loos, mida me kuuleme, on ikkagi mingisugune ootamatus, mingisugune nüanss, mida ta teeb teistmoodi. Ei saa öelda, et ta teeb kuidagi üle jala. Ta ikkagi näeb vaeva ja leiab selle mingisuguse koha, mis mind kuulajana küll üllatab," märkis ta.

Inimesed, kes Vanilla Ninjat pärast Eesti Laulu võitmist avalikult pahatahtlikult arvustavad, teevad Puuri nõutuks.

"Ei Sven Lõhmusele ega Vanilla Ninjale saa ju ette heita seda, et nad teevad oma loomingut nii, nagu nad teevad. Küsimus on siis lõpuks selles, et saab ette heita neile, kes on nad võitjaks hääletanud, kes on siis Eesti rahvas. Ega Vanilla Ninja ei ole süüdi selles, et nad võitsid. Või Sven Lõhmus ei ole selles süüdi, et tema läheb nüüd Eurovisioonile. Nemad tegid nii hea loo, kui nad oskavad ja see on ju selle asja eesmärk. Ja nüüd ülejäänud pall on nii žürii kui ka rahva käes. Siin ei ole selles mõttes mingisugust kriitika kohta või ei ole mõtet seda avalikku ruumi paisata, sest mitte midagi me ei saa muuta. Kriitikat on mõtet teha siis, kui me saame midagi muuta," leiab ta.

Eesti Laulu formaati laiemalt peab Puur toredaks, sest võistlusele valitakse väga eripalgelised lood ja artistid. "Mõned, keda teame, mõned, keda ei tea. Selles mõttes on see valik rikkalik ja annab võrdse võimaluse kõigile, kes seal tahavad osaleda. Aga ikkagi kooruvad välja mingisugused kõlad, üldised tendentsid, mis praegu on ka muusikas, mis ühel hetkel neid järjest kuulates hakkavad kuidagi korduma, aga samas jällegi igas loos on leida midagi, mis seda eristab ja mille puhul saadki aru, miks ta seal finaalis on."

Lisaks on tema sõnul huvitav jälgida, kuidas lood elavas ettekandes erinevad stuudioversioonidest.

"Mida on siis sinna juurde lisatud selle lavastusliku küljega ja kuidas muusikaline esitus või see veenvus seal esile tuleb. Ja tõesti, mõned elavas ettekandes kas närvist või mingist muust asjast lihtsalt nii puhtalt enam ei laula, see tämber on natukene teistsugune, mõnel on vastupidi – nad saavad veel sinna mingisuguse kihi juurde. See on üsna halastamatu olukord kogu selle massi ees ja otse-eetris seda teha. Mõned läksid alt ja mõned kogenumad lauljad olid väga kindlad oma asja juures," rääkis ta.

Puur tõdes, et Eesti Laulu lugude hindamises on aga teatav vastuolu, sest lugusid tuleb hinnata ka selle pilguga, kuidas see Eurovisioonile sobib.

"Sel eelneval hetkel, kui need lood eetrisse tulevad, siis me kuulame paar kuud võib-olla selle pilguga, mis meile meeldib, mis on selline mõnus, kuidagi meielik, aga sel hetkel, kui on see finaal käes, seal ka rõhutatakse, et võitja sinna Eurovisioonile läheb. Eesti inimestele on tähtis, millisena teised maad meid näevad. See välispilk on meile hästi oluline, et siis tahes tahmata selle peale mõeldakse."