Milline oli sinu elu kõige esimene muusikaline elamus?

Esimene muusikaline elamus, mis mulle meelde tuleb, on 15 aastat tagasi Viru folgil toimunud Metsatölli kontsert. Käisime koos perega kuulamas, see toimus päris hilja õhtul ja täielik äikesetorm oli samal ajal. Ma mäletan, et kuidas pidev padukas, välk ja müristamine väga hästi bändiga kokku sobis. See oli esimene kord, kui ma tõesti nautisin ja see mälupilt on mul siiamaani meeles. Ühtlasi oli see üks esimesi kontserte, kus mul tekkis huvi löökpillide vastu.

Kes on sulle kõige rohkem midagi õpetanud?

Eks ikka minu kallid erialaõpetajad, Kristjan "Kotkas" Mäeots ja Lauri Metsvahi, ja mitte ainult baasteadmisi ja löökpillitehnikaid, vaid ka muusikuna mujal maailmas hakkama saamist. Kuidas olla professionaalne muusik, kuidas käituda ja töötada professionaalse muusikuna, mida tähendab professionaalse muusiku elu ja karjäär, kuidas selleks valmistuda. Lisaks on nad aidanud mul luua kontakte erinvate inimestega, kes võivad potentsiaalselt olla tulevikus minu suured mõjutajad.

Mis on olnud sinu seni parim hetk laval?

Iga hetk laval on parim, aga hetkel tuleb esimesena meelde ikkagi selle aasta märtsis toimunud "MUBA virtuoosid", kus ma sain esmakordselt orkestri ees soleerida. Ma olin väga-väga närvis ja see mingil määral kajastus ka Klassikaraadio salvestuses. Aga siiski nautisin seda täiega.

Ma arvan, et kui novembris jõuame finaalini ja tuleb võimaluse natuke suurema ja veel tähtsama koosseisuga, ERSO-ga, siis kindlasti see parim hetk uueneb.

Aga kõige piinlikum hetk?

Õnneks vist ei ole olnud kõige piinlikumat hetke. Seda ei ole veel ette tulnud, et nui lendaks käest ära või läheks pooleks, loodetavasti ei tule ka. Kuid seda on küll juhtunud, et lugu läheb meelest ära keset esitust ja siis on küll tore välja selgitada, et mida ma suudan oma ajus poole millisekundi jooksul improvisatsiooniks välja mõelda. Sellist ärevusemomenti on olnud ja vahel kui ei tule välja, siis võtab naha soojaks küll.

Mis loo sa endaga üksikule saarele kaasa võtaksid?

Neid variante on miljoneid, aga kuna minu üheks hobiks on ka elektrooniline muusika, siis ma arvan, et midagi elektroonilise coffee jazz'i taolist võtaks kaasa küll. Võib-olla Berliozi "Nyc in 1940" oleks üks näide, mida naudiks tunde ja tunde.

Kui sul oleks võimalik elada nädal aega mõne legendaarse muusiku elu, siis kes see võiks olla?

Minu viimase aja üks suuremaid lemmikuid, kellelt olen palju eeskuju võtnud, on elektroonilise muusika helilooja Fred.Again.., kes on oma unikaalse helikeelega praegu maailmas väga suuri laineid löömas. Kuigi ta ei ole seotud mu erialaga, on ta mu seotud hobiga ja on inspiratsiooniks ikkagi. Tahaks teada, kuidas on mööda maailma ringi möllata nädal aega järjest ja tuuri teha.

Kui sinu enda elu oleks film, siis milline oleks selle heliriba?

Ma isegi ei oska kirjeldada milline mu elu on. Kogu aeg midagi pidevalt toimub ja ma tiksun sellega kaasa. Korraks oli selline mõte, et "Sõrmuste isandas" on üks stseen, kus Frodo ja Sam hakkavad vaikselt Shire'ist lahkuma ja seal taustal käib lugu nimega "Concerning hobbits". See on väga süütu ja rõõmsameelne, energiline, liikuv ja väike lookene. See tõi mulle naeru näole ja see oleks võib-olla üks lugusid, millega oma elu saata.

Nimeta palun üks teos, ükskõik mis valdkonnast, mis on sinu elu muutnud.

Selle 12 aasta jooksul, mil ma olen löökpille õppinud, on olnud väga mitmeid teoseid, mis on tekitanud minus uut huvi erinevate löökpilli maailma alažanrite vastu või üldse teiste muusikaliikide vastu. Teos, mis muutis suuresti minu viimase aja huvisid, on John Psathas, kreeka löökpillihelilooja, kes kirjutab elektroakustilist löökpillimuusikat.

Tal on lugu nimega "Trimetrical Hub", mis on kirjutatud marimbale, vibrafonile ja taustal mängivale elektroonikale. Mäletan, et olin Rostockis ühe Erasmuse projektiga, mängisime koondorkestriga, meil oli väike vahepaus, avasin Youtube'i ja see tuli sinna soovituste hulka. Sealt sai alguse suur tung ja huvi mängida elektroakustilist muusikat ja seda ka luua.