Kaheksa küsimust klassikatähele: Havryil Sydoryk
Pühapäeval alustab ETV-s telekonkurss "Klassikatähed". Uue hooaja eel vastavad võistlejad Klassikaraadios kaheksale küsimusele. Vastuseid jagab pianist Havryil Sydoryk.
Milline oli sinu elu kõige esimene muusikaline elamus?
Ma olin siis seitsme-aastane. See oli mu elu esimene esinemine. Ma mängisin emale üht laulu ja laulsin ka. Ta oli sellest esinemisest nii vaimustuses, et ma läksin kohe koori. Ta oli vaimustuses, sest ta märkas, et kohe kui ma ühe noodi valesti laulsin, ma parandasin selle ära. Ta sai aru, et mul on väga hea kuulmine.
Kes on sulle kõige rohkem midagi õpetanud?
Sellele küsimusele on väga raske vastata, sest nii paljud inimesed on mind õpetanud ja tahaks kõiki mainida, sest ma olen kõigile väga tänulik. Ja mitte ainult klaveriõpetajad, vaid ka teiste pillide õpetajad.
Ema on mulle kompositsiooni õpetanud, sest ta on kunstnik ja teab kompositsioonist väga palju, need põhimõtted on nii kunstis kui ka muusikas väga sarnased. Ta soovitas mul tihti oma teostes midagi teistmoodi teha. Kuigi see mulle ei meeldinud, siis see aitas.
Aga kui peaks valima, siis ma valiks ikkagi oma praeguse klaveriõpetaja Age Juurika, sest temaga olen klaverimängus väga suured hüpped teinud. Ei ole teist klaveriõpetajat, kes õpetab mind nii palju kui Age Juurikas. Ma olen talle selle eest väga tänulik.
Mis on olnud sinu seni parim hetk laval?
See oli kaks aastat tagasi, ma olin siis pool aastat Eestis elanud. See oli Muba virtuooside konkurss ja ma mängisin koos Tallinna kammerokrestiga Haydni kontserti D-duuris. See oli eriline, sest ma mängisin oma kadentsi. Ma olin natuke närvis, sest siis on natuke rohkem vastutust ja inimestel on mingusugused ootused. Kontsert läks väga hästi, kõik olid vaimustuses ja üldiselt oli väga tore kontsert. Ma kuulsin teisi ka ja olin vaimustuses.
Aga kõige piinlikum hetk?
See oli kevade lõpus pärast põhikooli eksamit. Ma olin eksamitest natuke kurnatud. Mul ei olnud isegi enne esinemist närv sees, oli täiesti rahulik, aga siis esinemise ajal mängisin üht Bachi kuuenda partii esimest osa ja siis seal kohe alguses läks natuke sassi, sest ma läksin natuke valesti ja läksin kohe lõppu. Aga siis ma tulin tagasi algusesse, läksin edasi ja fuuga keskel aju lihtsalt lülitas välja ja katkestasin avamängu. See oli eriti imelik, sest ma isegi ei hakanud valesti mängima, vaid kohe katkestasin. Ja siis tulin tagasi, mängisin ja kõik oli korras. Aga see hetk oli väga piinlik, kui ma katkestasin ja üritasin tuletada meelde, kust saaksin uuesti alustada.
Mis loo sa endaga üksikule saarele kaasa võtaksid?
See on väga raske valik. Ma valin Bachi Matteuse passiooni, sest see on niivõrd tähtis teos muusikaajaloos, võib-olla üks tähtsamaid. Seal on nii palju ilusat muusikat. "Erbarme dich, mein Gott" ehk "Jumal, halasta" on üks võib-olla kuulsamaid ja ilusamaid Bachi meloodiaid. Ja ka palju teisi osasid, näiteks "Aus Libe", mis on ka väga ilusa meloodiaga ja õrn.
Kui sul oleks võimalik elada nädal aega mõne legendaarse muusiku elu, siis kes see võiks olla?
See oleks jällegi Bach, sest Bach on minu lemmikhelilooja. Bachi elu oli nii põnev. Ta töötas nii palju kirikutes ja linnades ning oli üldse huvitav kuju. On üks lugu sellest, kuidas ta õues ühele oma orkestrandile ütles paar mitte nii väga meeldivat sõna, nad hakkasid kaklema ja ta viidi vanglasse, kus oli kolm nädalat. Siis ta kirjutas terve HTK. See on tõesti väga muljetavaldav.
On huvitav, kuidas muusikaline elu tol ajal käis. Kõik ju teadsid üksteist, kogu muusikaline maailm oli nii lähedal. Kõik kirjutasid teiste heliloojate noote ümber. Huvitav, kuidas inimesed üldse suhtlesid omavahel, kuidas nad kokku puutusid ja kuidas üldse muusikaline elu käis tol ajal.
Kui sinu enda elu oleks film, siis milline oleks selle heliriba?
See sõltub, kuidas me soundtrack'i valime: kas selle järgi, mis on minu lemmikpala, või selle järgi, kuidas see minu elu kirjeldaks. Kui me mõtleme, et see peaks minu elu kirjeldama, siis ma valiks ühe enda loo, sest ma väljendan oma lugudes oma mõtteid. Ma ei oska oma mõtteid sõnades nii hästi väljendada kui muusikas.
Nii et ma valiks ühe oma viimase loo "Sisekosmos". See selgitabki minu sisemaailma. Ma olen väga muutlik ja ei oska ühe teema juurde kauaks jääda, või kui jään ühe teema juurde väga kauaks, siis hakkan seda arendama. Ma olen Pärdi täielik vastand, kuigi mulle meeldib Pärdi muusika väga, aga ma ei oska midagi nii kaua arendada. Mul on vaja kogu aeg muutust.
Nimeta palun üks teos, ükskõik mis valdkonnast, mis on sinu elu muutnud.
Seda mul ei ole olnud, et teos täiesti mu elu muudaks. Tihti on nii, et kui lugu on väga tähtis ja meeldib väga, siis esimesest kuulmisest ei saa sellest nii hästi aru, see tuleb järjest.
Aga üks lugu, mis mu elu on palju mõjutanud, on Bachi esimest HTK-st prelüüd ja fuuga F-moll. Ma kuulsin seda esimest korda, kui olin üheksa-aastane. Iga kord kui ma seda kuulasin, olin täiesti transis. See on niivõrd kaunis ja õrn. Sel on täiesti ebamaine meloodia. Ma tahtsin seda väga mängida, ja mängisin prelüüdi. Fuugat mängisin hiljem, sest see on väga raske, neljahäälne.
Aasta tagasi õppisin klavessiinil seda prelüüdiat ja fuugat, see ka muutis natuke minu vaateid klavessiinile. Klavesiinile ei ole tavaliselt võimalik teha dünaamikat nagu klaveril. Ma isegi ei kujutanud ette, kuidas klavessiinil näidata mingit viisi või häält, sest see ei ole nagu füüsiliselt võimalik nagu klaveril. Siis ma sain aru, et artikulatsiooniga saab kõike.
Toimetaja: Karmen Rebane






