Kaheksa küsimust klassikatähele: Annabel Soode
Pühapäeval alustab ETV-s telekonkurss "Klassikatähed". Uue hooaja eel vastavad võistlejad Klassikaraadios kaheksale küsimusele. Esimesena jagas oma mõtteid sopran Annabel Soode.
Milline oli sinu elu kõige esimene muusikaline elamus?
Ma arvan, et see tuli isa kaudu. Äkki ma kuulsin teda mängimas mõnda jazz-standardit või siis kuulsin teda harjutamas kodus köögi nurgas, mõnda Bachi partiid või muud soolot.
Kes on sulle kõige rohkem midagi õpetanud?
Kõige tugevama jälje on võib-olla jätnud Maria Listra, kes on olnud minu lauluõpetaja mingil ajal, aga hiljem just oma loomingu kaudu mõjutanud.
Olen mänginud ka keelpilliorkestris ning ma arvan, et Rasmus Puur ja tema loominguline tegevus on mind ka mõjutanud.
Mis on olnud sinu seni parim hetk laval?
Ma arvan, et see jäi varasemasse aega, siis kui tundus, et see, mis ma laval teen, on hästi kihvt. See tunne, kui kõik tuleb justkui välja. Selle tundeni ei ole ma hiljem vist enam jõudnud. (Naerab.)
See oli vist siis, kui ma olin 14-aastane ja mõtlesin laval ühe pisikese liikumise välja, väikese lavastusliku mängulise elemendi keset kontserdi ja suutsin selle ka hästi teostada. Selle üle oli rõõm väga-väga suur.
Aga kõige piinlikum hetk?
See oli ühel orkestriesinemisel, kus mul oli ülesandeks juhatada sisse järgmine lugu. See oli lihtne viis, mida kõik teavad, "Ei saa mitte vaiki olla" või midagi taolist. Ma hakkasin seda laulma sissejuhatuseks, et inimesed saaksid aru, et järgneb see sama lugu, aga orkestri versioonis, ja mul tuli selline naer peale, sest varasemalt oli meil üle orkestri käinud suur naerutuhin, mis aina kasvas ja kasvas kuni selle hetkeni kui ma pidin laulma.
Paraku ei suutnud ma ennast tagasi hoida ja see laul katkes. Proovisin paar korda veel, aga ei jõudnud väga palju kaugele. Ühel hetkel andsin alla, istusin tagasi oma kohale ja hakkasime seda lugu mängima.
Mis loo sa endaga üksikule saarele kaasa võtaksid?
Ma arvan, et ma ei võtaks ühtegi lugu kaasa, vaid mõne hinnatud raamatu, mis mulle esmapilgul ei paista üldse huvi pakkuvat. Siis oleks aega sellega tutvust teha ja maitset treenida.
Muusikapaladest ei võtaks midagi, sest tahaksin teada, mis on pähe kogunenud ja millised viisid kerkiksid esile siis, kui mul on neid väga vaja.
Kui sul oleks võimalik elada nädal aega mõne legendaarse muusiku elu, siis kes see võiks olla?
Lise Davidsen, sest mulle meeldib tema juures see, kuidas läbitunnetatus, millega ta oma tööd teeb, ja normaalsus inimesena koos käivad. Ka see, kuidas kogu tähelepanu ja võhm teda mõjutab, aga kuidas ta ometi teeb nii keerulist ja kõrgetasemelist tööd. Praegu on ta ka lastega kodus, nii et mind huvitaks, kuidas need asjad tema elus kokku saavad.
Kui sinu enda elu oleks film, siis milline oleks selle heliriba?
Ma arvan, et see mingi lõik Louis Andriessen loomingust albumilt "De Materie", mis koosneb neljast osast ja kõik mängivad väga erinevate elementidega. Aeg. mängulisus ja väga erinevad võtted.
Nimeta palun üks teos, ükskõik mis valdkonnast, mis on sinu elu muutnud.
Alban Bergi "Seitse varajast laulu", sest see puudutas mind viis aastat tagasi väga sügavalt ja on jäänud minuga siiani. Nüüd mul on võimalus seda ka "Klassikatähetede" MUBA-s toimuval kontserdil ette kanda. See tsükkel on kirjutatud 1907. aastal ja selles on väga palju noore inimese poolt valitud tekste ja väga intensiivset muusikat, mis seda teksti hästi esile toob. See on nii kuulamis- kui ka laulmiskogemuse mõttes tervikuna hirmus palju mõjutanud.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Delta", intervjueeris Anne Aavik






