Häirekeskusesse suunduvad kõik kõned, mis tehakse numbril 112. Üks, kes neid kõnesid juba 15 aastat vastu võtab, on päästekorraldaja Helen Valdre, kes teeb oma tööd Tallinna kõnesaalist. Kõnesaale on Eestis kokku neli, kaetud on kõik regioonid: põhjas, lõunas, idas ja läänes.

Helen Valdre vahetus kestab 12 tundi. "Täna mul on päevane vahetus ja see algas hommikul kell kaheksa ja kestab õhtul kella kaheksani. Täna on esmaspäeva hommik, selles mõttes võib olla pisut rahulikum kui nädala lõpp, kui tooni annavad ikkagi esialgu kiirabikutsed," sõnas ta.

Palju helistavad Valdre sõnul just vanainimesed. "Eks meil ongi vanu inimesi palju ja paljud vajavadki abi, vajavad seda kiirabi sõltuvalt siis, mis häda neil on, siis on kiired kutsed, on aeglasemad. Ja siis on ka muidugi sellised vanainimesed, keda meie aidata ei saa," rääkis päästekoraldaja, et mõned kõned ongi sellised, kus häirekeskus operatiivabi välja ei saada. Näiteks helistati maksupettusega seotud probleemiga, mille puhul suunati helistaja politseile avaldust tegema internetis.

"Politsei tõenäoliselt tegeleb sellega ja muidugi tegelebki, aga see on meie jaoks muu probleem, sest praegu ei ole hetkel ei tema elu ega tervis ega vara ohus, et see on juba toimunud," selgitas Valdre.

Tõusmas on sotsiaalse abivajaduse määr kiirabisse pöördujate seas

Häirekeskusesse jõuab aastas umbes 1,2 miljonit pöördumist ehk ööpäevas keskmiselt 3000 signaali. Ööpäeva lõikes on kõige tulisem õhtul kella viie ja kümne vahel, loomulikult ka nädalalõpud ja pühad. Nii nagu on 112 kõnede hulk viimase kümne aasta jooksul stabiilselt tõusnud, on ka nende hulgas kasvanud pöördumiste hulk, mis ei vaja tegelikult kiiret reageerimist ja mis jutustavad rohkem hoopis sotsiaalsest abivajadusest.

"Inimene helistaski meile, et tal ei olnud ravimeid ja poes ei olnud ka ammu käidud, et süüa ei olnud. Aga kuna ravimid seal puudusid, siis oli vaja kiirabil sinna minna, eks hiljem sekkus muidugi politsei ka. Inimene oli teki all, tuba oli külm, justkui nagu väga hullu tal pealt vaadates ei olnud, aga kui see tekk pealt ära võeti, siis tal ikkagi olid jalgade peal vaglad. Ilmselt oli seal gangreen ja midagi veel," rääkis Valdre.

Olgu see kukkunud vanainimene, kes enam, ise püsti ei saa, mures vanem, kelle laps on agressiivne ja keeldub ravimeid võtmast, päevi näljas ja külmas olnud kodanik jne, need on olukorrad, kus on küll päris mure, kuid kuhu ei peaks reageerima kiirabi või relvastatud politseiga, sest see kulutaks niigi nappi ressurssi. "Inimestel kas ei ole lähedasi või nad ei suhtle omavahel või ei hoolita oma lähedastest," nentis Valdre.

Häirekeskuse sotsiaalvaldkonna juhi Sirli Seegari sõnul ollakse mõnes mõttes ühiskonna silmadeks. "See, mis on aktuaalne ühiskonnas, see tegelikult meie liinile jõuab, näiteks pikad arstijärjekorrad," sõnas ta.

Üksikud vanainimesed

"Pealtnägija" palvel analüüsis häirekeskus täpsemalt ühte oktoobri lõpu reedet. 24 tunni jooksul tuli 2760 kõnet, millest kiirabi või politsei sõitsid välja ligi 1400  korral, 615 korral oli tegu eksliku kõnega ja 332 korral registreeriti tegelik probleem, mis siiski ei vajanud vilkuritega kohale tormamist. Näiteks kõne ratastoolis mehelt, kes kukkus pesema minnes, ega saanud ise põrandalt üles. 

"Nii palju, kui meie teame, siis tegelikult ongi nii, et ta elab üksi. Tugivõrgustikku ei ole. Tal oli tegelikult siin ühe kuu jooksul neid kutseid korduvalt täpselt sellesama sisuga ja see hakkas silma, kogu aeg tuli sinna samale aadressile minna abistama. Me tegime siis kohalikule omavalitsusele teate, andsime teada, et sellisel aadressil on abivajav isik," rääkis Valdre.

Sotsiaaltöötajate olemasolu on aga piirkonniti erinev. "Vähemalt saame meie selle info edasi anda, et siis kohalik omavalitsus oma ressursiga planeerib ja vaatab, kuidas, kuidas abistada," sõnas Valdre.

Eakate või puudega inimeste kukkumine koos üksindusega näib olevat üks korduv motiiv. Valdre kirjeldas juhtumit häirekeskusesse pöördunud vanainimesega, kes kurtis, et telefon kukkus katki ja kellelegi teisele ei saanud helistada, et oleks vaja inimest, kes telefoni korda teeks ning tooks vett ja puid.

"Tegemist oli siis pühade ajaga. Esimesel tööpäeval ma kohe helistasin kohalikku omavalitsusse, et meil nädalavahetusel selline juhtum oli ja siis jäigi meil kokkulepe kohaliku omavalitsuse ja sotsiaaltöötajaga, et nad lähevad teevad kodukülastuse, veenduvad, kuidas tema olukord on. Õnneks kõik oligi selles mõttes korras ja sain ka sealt tagasiside kohe, et nad on kodus ära käinud, üle vaadanud," rääkis Valdre.

Võrdle kohtlemine kõigile

Mõnikord pöördutakse ka suhtlus- ja kasvatusküsimustega, näiteks on palutud kiirabil enda halvasti käituvad lapsed ära viia. "Kasvanud on kindlasti nende inimeste pöördumised, kellel on mingisugused sotsiaalsed probleemid, vaimsed probleemid, sõltuvusega seotud probleemid, ärevusega seotud probleemid," kommenteeris häirekeskuse juht Kätlin Alvela.

"Oleks minu meelest täiesti vastutustundetu ja mitte riigimehelik meie poolt, kui me teame, et need ja need on Eesti inimeste mured või nende probleemide või nende põhjuste pärast meile helistatakse, et me siis ignoreerime seda," sõnas Alvela. "Me oleme võtnud selle teema üles, omalt poolt teeme kõik selleks, et ühel päeval oleks meie päästekorraldajal võimalik igale abivajajale, kes meile helistab seda spetsiaalselt temale vajalikku abi pakkuda," kinnitas ta.

Kätlin Alvela sõnul peaks võrdväärselt lugema iga inimese probleemid. "Iga inimene loeb, kes abi vajab, kes on riigi poole pöördunud abi saamiseks. Me peame pakkuma seda abi võrdväärselt. Nii ministrile kui sõltlasele kui ka vaimsete probleemidega inimesele peaks see nii olema. Ma arvan, et meil on riigis kõvasti veel arenguruumi, et kõik saaksid võrdselt seda abi, mida nad vajavad," sõnas ta.

Nii häirekeskuse juht Kätlin Alvela, staažikas päästekorraldaja Helen Valdre kui ka häirekeskuse sotsiaalvaldkonna ekspert Sirli Seegar on ühel meelel, et  häirekeskus saab olla abiks sotsiaalsete probleemidega inimeste ülesleidmisel ja nendest teada andmisel, aga lahendusteni jõudmine vajab terviklikku süsteemi ja eestvedajat.

Üks lahendus oleks näiteks sotsiaalne kiirabi. Nii nagu näiteks Soomes, mis on eraldi üksus, mis reageeriks taolistele sündmustele ja ennetaks, et probleem ei jõuaks nii kaugele, et on juba päriselt vaja abi vilkuritega abi. Samuti võiks peeglisse vaadata ka väga paljud meist.

"Kui sul on üksik vanainimene või naaber või keegi tuttav, sa tead, et ta on pühade ajal üksi, siis mine astu läbi või helista või tee kõne. Märkame neid inimesi, kellel need pühad ei ole võib-olla nii säravad ja uhked nagu muinasjutus," pani Alvela südamele.