Aastakümneid lehtede krimirubriikides figureerinud, aga nüüd ennast kirjanikuhärraks nimetava Meelis Lao lugu algab nagu populaarses romaanis. Ilma isata kasvanud Merivälja kutt, keda vanem vend sõpradega togis, sattus 1980. aastate algul võitluskunstide trenni ja hakkas enda eest seisma. Perspektiivika karateka ja poksija jaoks oli elumuutev, kui ta sattus pärast armeeteenistust Rataskaevu tänavale, kus ajaloolise Rootsi-Mihkli kiriku ruumides tegutses nõukogude ajal poksisaal. 1980. aastate lõpus käis seal koos kirju kamp tõsiseid sportlasi, miilitsaid, kagebiite ja kriminaale.

"Sellest klubist kasvas välja terve põlvkond sportlasi, kes siis rohkemal või vähemal määral olid erinevate kuritegelike grupeeringute ja tegevustega seotud," märkis endine kriminaaljälitaja Veiko Kulla "Pealtnägijas".

Nii toona kriminaaljälituses ja hiljem kriminaalpolitseis töötanud Veiko Kulla kui ka juba noorukina karatetrennis Laoga sõbraks saanud Hannes Tamjärv kinnitasid, et üleminekuaja segaduses ja seadusetuses kujunes ladusa jutu, aga vajadusel ka kiirete rusikatega spordipoisist omalaadne allilma ning ärimaailma vahendaja.

"Ma arvan, et ma olen Meelist mõnes asjas lausa enda eeskujuks pidanud. Põhiliselt kahes asjas: see, mida ta 90-ndatel tegi, nõudis ikkagi ekstreemset julgust. Nutikust ka väga palju, aga seda tuleb sagedamini ette, aga ekstreemset julgust. Teiseks au mõiste ja tähendus," sõnas Tamjärv.

Lao sõnas, et poksiringis mees mehe vastu võideldes tekib teineteise vastu mingisugune austus. "Kui sa ei anna alla, sa ei hakka nutma, vaid sa annad tagasi, seisad iseenda eest, tekib selline mees mehe vastu austus. Ja siis tekkis ka selline suhete ring ja läbi selle saigi vahendada üht poolt teisega," selgitas Lao.

Aastakümnete jooksul on Lao figureerinud lugematutes arveteklaarimistes ja segastes lugudes ning korduvalt ka ise kriminaalkorras karistada saanud. Esimene pärineb aastast 1988 ja oli tema sõnul seotud sõbra aitamisega.

Reputatsioon levis ja abi palusid järjest tõsisemad tegijad, teiste seas pintsaklipslased firmast Cross Development, kuhu koondusid varase kapitalismi tähed nagu Hannes Tamjärv ja kust hiljem võrsus muu hulgas Hansapank. Algusaastatel tiirutas rahameeste ümber erinevaid katusepakkujaid.

Lisaks lävis Lao sõpruskonnaga, kuhu kuulusid toonane kaitseliidu ülem Johannes Kert ning pankurid Hannes Tamjärv ja Olari Taal. Millalgi 1993. aastal tekkis Lao sõnul idee luua salajane eriüksus, mis hakkaks siin laamendanud Vene maffiabandesid Eestist välja kõrvetama, sest alles nõrguke politsei ei suutnud end kehtestada.

"Oht meie iseseisvusele oli tegelikult niivõrd suur, sest neil tüüpidel oli niivõrd palju raha, vägivalda ja võimu, et nad lihtsalt võtavad kõik need strateegilised asjad ära ja me jäämegi selliseks Moldovaks, banaanivabariigiks," meenutas Lao, miks nad Vene maffiabandedele vastu hakkasid ja erirühma lõid. "Tänapäeval mõtleksin ma loomulikult kümme korda selle üle, mis see mulle tähendab, aga siis ma olin noor ja uljas: näidake mulle suund, andke mõõk ja ma lähen!"

"Pealtnägija" vestles suure hulga allikatega, kes võiks midagi sellest teada, ja –nagu Lao persooni puhul laiemalt – lähevad hinnangud kahte lehte. Üks osa on sügavalt skeptiline. Näiteks hiljem ka siseministri ametit täitnud Olari Taal kinnitas "Pealtnägijale", et selline sõpruskond küll oli, aga mingist eriüksusest ei tea ta midagi ja peab seda utoopiaks. Seevastu Hannes Tamjärv ja Veiko Kulla usuvad, et jutus on tõetera.

Lao sõnul viis üks asi teiseni ning tema abi hakkasid kasutama toonane riiklik metallifirma Emex, kaitsepolitsei ja isegi luure, keda huvitas samuti info kuritegelikest ringkondadest. Täna need ametkonnad ei kinnita ega kummuta, kas selline koostöö oli, aga fakt on, et kui 1995. aastal ilmus Eesti Ekspressis esimene suurem lugu Laost, rääkis ta seal täpselt sama juttu, kuidas ta oma treenitud sõpradega ja riigimeeste teadmisel Vene jõuke paika paneb.

Isegi kui see kõik on suurustlemine, ajas ta kellegi nii närvi, et teda püüti aastate jooksul seitse korda tappa. Esimene suurem atentaadikatse oli 1995. aasta detsembris, kui teda tulistati Tallinnas spordiklubi Flexer ees automaadist. Lao elu päästis taskus olnud mobiiltelefon. Välja arvatud üks juhtum, kus Laod taheti kodu lähistel granaadiheitjast tulistada, aga ei jõutud õigel hetkel päästikule vajutada, on killer'i isik ametlikult kindlaks tegemata. Sajandivahetusel käis Lao nimi läbi Keskturu erastamise afäärist, kus põimusid kriminaalid ja kommunaalpoliitika ning kaotas elu tollane abilinnapea Mait Metsamaa.

Veel suurem skandaal puhkes 2001. aastal, kui Eestisse jõudis ringiga Ameerika FBI info, et toonase Tallinna linnapea Jüri Mõisa sõber Meelis Lao on Peterburi maffia esindaja ning on soojades suhetes sealse kurikuulsa allilmategelase Kostja Mogilaga. Puhkes torm, kus opositsioon nõudis mitte ainult Isamaa ridadesse kuulunud linnapea, vaid ka toonase erakonna esimehe ja peaministri skalpi. Jüri Mõis jäi toona ametisse ning astus tagasi hiljem muude jamade tõttu.

Meelis Lao tunnistas nüüd, et tuntud kriminaalne boss, kelle hüüdnimi oli Kostja-Haud ja kodanikunimi Konstantin Jakovlev, oli tõesti hea tuttav ja äripartner. Nendes seltskondades liikus ka üks tollel hetkel võrdlemisi silmapaistmatu tegelane, Vladimir Vladimirovitš Putin.

2003. aastal tapeti Mogila ning Lao pidi taas oma turvameeskonda suurendama. "Turvameeskond arenes kõikide nende õnnetuste tagajärjel ja lõpuks jõudsime sinna välja, kus ma ise sõitsin kuulikindla autoga, kus olid siis autojuht, ihukaitsja ja mina tagapingi peal ning oli kaks saateautot. Üks auto läks alati ette, kus oli kaks poissi. Sõitsid ette, vaatasid need kohad üle, kus ma käisin, ja siis sellel kuulikindlale autole sõitis järele oma auto, kus olid kolm-neli ihukaitsjat kaasas," kirjeldas Lao.

Äris on Lao olnud Hunt Kriimsilm, kes tegutsenud metalliärist puuviljade maaletoomiseni ja naftatransiidist börsispekulatsioonideni. 2008. aastal jõudis ta isegi Äripäeva rikaste edetabeli 27. kohale ja temast räägiti kui kroonimiljardärist. Tagantjärele tunnistas Lao, et juba paar aastat hiljem oli ta ettevaatamatute börsimängude tõttu, kuhu ta pani enda ja laenuraha, sisuliselt laostunud. 2019. aastal – pärast seda, kui maksuamet leidis, et tema naftaäri Venemaal on hoopis bluff ja maksupettus – järgnes ka eraisiku pankrot.

Millest ta praegu tegelikult elab, on ebaselge. Ühelt poolt on Lao püüdnud aastate jooksul enda sõnul allilmast eemalduda, teisalt vupsab ta regulaarsuselt välja segastes äritülides ja sekeldustes. Ta oli näiteks tunnistaja Eesti viimaste aastate ühes suurimas maffiaprotsessis, 2019. aastal mõisteti ta süüdi inimröövile kaasaaitamises ning 2021. aastal veel ka auto süütamise tellimises ja illegaalse relva omamises, mis kõik on seotud sama suhtepuntraga. Esimesel korral pääses ta üldkasuliku tööga, teisel korral katseajaga.

On see edevus, rahahäda või midagi muud, aga näib, et maffiasõdade veteran otsib kohta elus. Paar aastat tagasi katsetas ta suunamudimisega oma Youtube'i kanalil, mullu sügisel ilmus tema mälestusteraamat inglise keeles ja nüüd täiendatud trükk eesti keeles. Lisaks käivad tema sõnul läbirääkimised filmiks samadel ainetel. "See on minu läbi elatud lugu ja igaühel on siin oma arvamus, jumala eest," ütleb Lao inimestele, kes tema lugu ei usu.

Seda, et tema nimi krimiuudistest enam läbi ei käi, Lao lubada ei julge. "Ma olen oma pika elu jooksul õppinud seda, et never say never. Kui sa hakkad midagi rääkima, siis habemik hakkab üleval naerma. See, mida mina tean, et ma ei tegele ja pole tegelenud mingisuguse – noh, ma nüüd väljendan seda sõnaga – pasaga. Aga ma ei tea, kes tahaks kätte maksta, midagi välja mõelda, midagi teha," sõnas ta.