Vello Varik sõnas, et ta on Saaremaa poiss. "Olen sündinud Leisis, isa oli kaupmees, aga õnneks oli tal hea läbisaamine koolivendadega ja ühel õhtul koolivend sõitis rattaga ta juurest läbi ja ütles, et täna öösel läheb küüditamiseks, isa ei lasknud seda kaks korda öelda, ta oli laevaühisuse liige, sai paadi ning põgenesime Tallinna," ütles ta ja meenutas, et ta oli sel ajal kahe-aastane.

"1949. aastal olime jälle nimekirjas ja isa oskas meid jälle ära peita," mainis ta ja lisas, et nende maja keldikorrusel elas kojamees Ivan, kellele meeldis isaga alati juttu rääkida. "Kas siis tuli tema juurde väikese pudelikesega või isa läks sinna ning kui küüditamine oli, siis ta teadis, et läheb lahti ja tuli ütles isale, et ärge minge kuhugi, olge kodus, mina võtan nad vastu."

Ta tõi ka välja, et tema on pere kõige vanem laps. "Siis oli Mati Varik, kellega me kahekesi tulime akordioni mängides festivali laureaadiks ning pidime minema ka Moskvasse esinema, aga kuna meie pala oli Strauss, siis leiti, et sellega Moskvasse festivalile minna ei kõlba," meenutas ta ja lisas, et vennast sai skulptor.

Kui Vello läks pedagoogilisse instituuti õppima kehalist kasvatust ja lauluõpetaja ametit, siis oli neil seal ka Eesti Raudteelaste klubi estraadiansambel Ratex, kuhu ta võttis ka õe Tiiu Variku laulma. "Ta oli tol ajal veel 15-aastane," ütles ta.

"Üks kuulsamaid muusikamehi, kes ka rahvusvaheliselt asju tegi, oli isa vend Voldemar Varik ehk Volli, ta oli kõva akordionimängija ja mängis väga hästi torupilli," ütles ja selgitas, et elutee viis Voldemar Variku Kanadasse. "Kui ta Kanadas oli, siis ta käis mööda maailma ja mängis neid kahte pilli.