72-aastane Enn Veskimägi oli üks esimesi koroonasse nakatunuid, korjates viiruse üles juba 6. märtsil. Mees viibis õhtusöögil Tallinnas, mille üks külaline oli saabunud Põhja-Itaaliast. Ametlik COVID-19 diagnoos pandi talle 12. märtsil - päeval, kui Eestis kuulutati välja eriolukord.

"Ma olin tugev, terve, mul ei olnud mingit probleemi. Ja ometi paari päevaga mind praktiliselt enam ei olnud," sõnas Veskimägi "Pealtnägijale" antud intervjuus. "Olin juba ääretult nõrk, ma ei suutnud enam ise hingata. Ja edasi ma ei teagi, mis edasi toimus."

Märtsi lõpus viidi mööblitööstuse Standard pikaaegne juht Lääne-Tallinna keskhaiglast üle PERH-i, kuna nelja lapse isa ja kahe lapse vanaisa seisund oli järsult halvenenud.

"See oli ikkagi selline olukord, et oli eluohtlik. Ta oli kriitilises hingamispuudulikkuses väga raske kopsupõletikuga," selgitas anestesioloog-intensiivraviarst Eve Härma. Hapnikupuudusest organismis oli Veskimäel tekkinud teadvushäire.

Intensiivravi osakonna juhataja Ülo Kivistiku sõnul halvenes ettevõtja kopsu seis nii kiiresti, et tuli hakata kiiresti mõtlema alternatiivsete võimalike lahenduste peale. Videosilla abil võeti ühendust ka kolleegidega Põhja-Itaalias, mis oli sel momendil Euroopa kõige hullemini räsitud piirkond, et saada vihjeid, kuidas Veskimäe-suguseid raskes seisus patsiente aidata.

Tuli teiselt poolt tagasi

Aprilli keskpaigast Veskimägi enam hingamisaparaati ei vajanud, kuid oli ääretult nõrk ja loid. "Tema põetus on praegu meil hästi vaevaline," tunnistas Kivistik.

Intensiivraviarsti Eve Härma sõnul tuli Veskimägi teiselt poolt tagasi. "Ta oli väga raskes seisus, kui meie haiglasse sattus. Ta oli selleks ajaks juba pikalt põdenud seda haigust," selgitas Härma. "Ma näen, kui palju ta ise tahab pingutada ja siis lihtsalt ei ole absoluutselt mitte mingisugust reservi. Tahaks vahepeal kohe tal käest kinni võtta ja koos minna, aga ei saa. Ma arvan, et ta saab hakkama, aga oi, see tee tuleb tal pikk, väga pikk."

Mai hakul tuli lõpuks uudis, et kaks kuud haiglas olnud ja 30 päeva sisuliselt taevatrepil kõõlunud Enn Veskimägi on tagasi teadvusel ja annab "Pealtnägijale" pretsedentitu nõusoleku oma paranemise teekonda lähedalt jälgida.

"See oli kuskil munadepüha aegu, kus hakkasid sellised tibusammud paremuse poole tal minema," avaldas Eve Härma.

"Need, kes mu ärkamist nägid, ütlesid, et hakkas sõrmede liigutamisest. Ma mäletan, et koostöös PERH-i ja mu perega korraldati Skype-ühendus, kus ma sain oma peret näha, mis oli mulle ka nagu kuskilt päris uus asi. Hakkasin aru saama, kus ma olen ja kust ma tulen," meenutas Enn Veskimägi.

"Meie küll kogu selle aja jooksul ei kaotanud lootust, ehkki väliselt seda lootust liiga palju ka ei olnud," sõnas Eve Härma. "Aga teades teda just võib-olla varasemalt läbi tema sportlike saavutuste, siis meil oli endal väga palju usku sellesse, et ta sellest ikkagi välja tuleb."

Ei mäleta haiglast midagi

"Kui juba pea selgelt ära nii-öelda klaaris, siis ma hakkasin aru saama, et olen ääretult nõrk, mul tõenäoliselt tuleb kõiki asju alustada nullist," rääkis Veskimägi, et ei suutnud lusikatki käes hoida. "Sain aru, et kooma on jätnud ikkagi sügava jälje, aga praegu asi on positiivne - iga päevaga läheb paremaks."

15 kilogrammi kaalus kaotanud mees suutis viie teadvusel oldud päevaga juba peadpööritava arengu teha ja rulaatori abil mõnisada meetrit liikuda. "Ise ma näen oma silmadega seda, et issand, kui palju on veel vaja tööd teha," kommenteeris Veskimägi. "Loodame, et saame sellest üle ja mul igal juhul on täna enesekindel positiivne seisukoht, et ma paranen ja asi võtab lihtsalt natuke aega."

Veskimäe sõnul ei mäleta ta viimasest kuust, ega tegelikult üleüldse haigla perioodist suurt midagi. Karantiinireeglite tõttu pole pere temaga kogu selle aja kohtunud. Et tuntud tööstusjuht, kellel arusaadavalt lai tutvusringkond, on raskelt haigevoodis, oli avalik saladus, millest kirjutati ka lehes. Teiste tuttavate seas helistas talle haiglasse ka peaminister ja soovis kiiret paranemist.

Ärkvel oldud päevadega haris Veskimägi end, mis vahepeal Eestis juhtunud, kiitis eriolukorra lahendamist ja tänas loomulikult arste, kes tema ja kõigi teiste saatusekaaslaste nimel pingutasid. "Kahjuks see iga inimeseni ei jõua. Mina nüüd olen näinud, kui pühendunult, kas või minu näol... Mind toodi teispoolsusest tagasi, see on fantastiline arstide saavutus," sõnas ta. "Sellepärast ma tahangi pöörduda ja kaastunnet avaldada neile, kes on oma lähedasi kaotanud läbi selle viiruse."