Pajusaar meenutas, et suures osas ristusid tema teed audioraamatute salvestamisega esimese koroonalaine alguses, kui ta sai suuremat sorti tellimuse, et eesti kirjandust audioraamatuteks salvestada. Tänaseks on Pajusaar 2,5 aasta jooksul salvestanud enam kui 80 raamatut.

Teose audioraamatuks vormistamise protsessis osaleb kaks inimest: näitleja, kes raamatut sisse loeb, ning produtsent. Ajal, mil näitleja raamatust teksti ette loeb, produtsendil teksti ees ei ole. Seda seetõttu, et kontrollida, kas jutt, mida näitleja räägib, on kuulajale arusaadav. "Päeva teises pooles on täiesti tavaline, et sõnade järjekorrad hakkavad täiesti kummaliselt muutuma," märkis Pajusaar.

Näitleja Harriet Toompere, kes audioraamatuid sisse loeb, tõdes, et talle meeldib audioraamatuid sisse lugeda seetõttu, et see hoiab vaimu virge. "Üks asi on vaikselt omaette lugeda, teine asi on seda valju häälega teha," sõnas ta.

Toompere tõdes, et ühe korra on ta pidanud sisse lugema raamatut, mida ta muidu oma vabast ajast läbi poleks lugenud. "See oli populaarteaduslik raamat ja sisaldas ka tabeleid. Me pidime neid tabeleid kuidagi edastama," kirjeldas ta.

"See oli ilge peavalu. Me vahtisime sellele asjale otsa ja mõtlesime, mis siis nüüd saab," lisas Pajusaar.

"Ma olen korduvalt kogenud seda, et istume näitlejaga, vahime nagu lambad seal mingit lehekülge, ja üritame mõista, mida kuradit meile siin öelda tahetakse. Ilmselgelt pole sellised raamatud audioraamatuks mõeldud," märkis produtsent.