Palmiste eluseikadest ja muust rääkiv vabakava jõudis esimest korda lavale kevadel. "Me püüdsime avada sellist Merle Palmistet keda keegi ei tunne," märkis Vaarik.

"Me olime Pivarootsis ja õhtuti ma kontrollisin alati, et Merlel oli piisavalt veini, ja siis tal oli piisavalt veini ja need lood läksid üha fantastilisemaks ning ootamatumaks. See kuu aega, mis me koos olime, oli minu jaoks erakordselt huvitav," jätkas ta,

"Me panime märksõnad korda mööda kirja ja püüdsime sellest teha ühe kompositsiooni. Mina olen selle kogemuse läbi elanud. Mul on tükk, kus ma lähen lavale ja ei oma fikseeritud teksti. Merle tahtis ka teha midagi sellist, et murda seda rutiini ja ennast proovile panna," selgitas Vaarik.

Palmiste kinnitas, et nii ei ole hirmus lavale minna. "Tegelikult on päris mõnus."

"Ala(s)ti Palmiste" jätkab laval ka sügisel eri kultuurimajades ja -keskustes üle Eesti.