Kultuuritehas Polymer tegutses Kristiine linnaosas, endises kummiloomade vabrikuhoones alates 2002. aastast. MTÜ Polymeri asutas Madis Mikkor, kes üüris esialgu mahajäetud tehasehoonest mõned ruumid, hakkas siis majja tasapisi voolu ning torusid vedama ja muudki taristut korrastama. Sedaviisi vaikselt laienedes tuli majja aina uusi loovisikuid, kes moodustasid omalaadse kommuuni. 

Aegade jooksul kasutasid Polymeris stuudioid paljud kunstnikud, muusikud, filmitegijad, seltsid ja subkultuuride esindajad.

Kuidas Polymer toimis

Praeguseks on jäänud peamiselt kunstnikud eesotsas MTÜ-ga Kunstikonteiner, kes pidas majas galeriid ning korraldas tegevuskunstisündmuseid Global Container. Alles on ka Eesti Rakendusökoloogia klubi RÖNK , kes peab katuseaeda. Üks tuntumaid maja asukaid on kunstnik Raoul Kurvitz. Kokku on Polymeris ca 30 stuudiot.
Süsteem toimis järgmiselt: MTÜ Polymer rentis ruume kinnisvarahaldusfirmalt BREM, teised ühingud ja üksikisikud olid omakorda Polymeri rentnikud. Polymeri juhatuse esimehel oli austav kohutus iga kuu kõigilt rendiraha kätte saada ja BREM-ile üle kanda. Vähegi kujutlusvõimet omav lugeja võib juba aimata, et see ülesanne polnud kergete killast.
Selts investeeris tehasesse kõvasti – esialgsetest varemetest sai tasapisi maja, kus toimisid veevärk, elektrivarustus, internet, uksed-aknad käisid kinni-lahti ja pidasid ka mingil määral sooja.
MTÜ Polymeri peamine funktsioon oli muidugi kultuuritegevus, mis kogu haldusmöllus ka päris varju ei jäänud – peamiseks väljundiks siin oli Kultuuritehase Festival, mis ühendas erinevaid kunstialasid.
Hästi toimis ka residentuur, mida viimastel aegadel vedas USA-st pärit Ernest Truely. Noored loomeinimesed üle maailma pidasid Polymeri inspireerivaks keskkonnaks, kus kuu-paari kaupa tööd teha vaatamata sellele, et sooja saamiseks tuli ise pursuikat kütta.
MTÜ-d Polymer juhtis esialgu pikalt selle asutaja Madis Mikkor, pärast teda Martin Rünk, Jaanika Kuklase ja viimastel aastatel Tanel Saar, kes on ühtlasi ka Kunstikonteineri liige.
31. detsembril sai MTÜ Polymer BREM-ilt kirja, milles teateati, et leping on lõpetatud ja paluti vabastada ruumid 2. jaanuariks.

Kommunikatsioonikriis haldajate ja loojate vahel

„Kaks nädalat suhtlesin nendega, mõtlesime erinevaid stsenaariume läbi, et kuidas seda valutult lõpetada nii stuudioid rentivate inimeste, BREM-i kui MTÜ Polymeri jaoks,“ kirjeldas toimuvat Tanel Saar. Valutult ei ole protsessid aga kulgenud, sest väljakolimise nõue tuli pühade ajal, äkki ja vaid vähesed majarahvast on juba endale uued stuudiod leidnud.
Mõned asukad sõlmivad nüüd otselepingu BREM-iga, seda kavatseb ajutiselt teha näiteks Kurvitz. Majaomanik otsib juba aktiivselt uusi üürnikke ning sõlmib nendega lepinguid.
Lepingu lõpetamise nõuet Polymeriga põhjendab BREM sellega, et rendiraha MTÜ-lt Polymer ei ole õigeaegselt laekunud. Saar ei eita, et maksmisega on probleeme olnud, kuid tal on etteheiteid lepingu täitmise osas ka BREM-ile. „Maksetähtaeg oli 20. jaanuar, 21. jaanuaril lülitati vool välja. Väljas on 20 kraadi külma, torud külmuvad lõhki. Lepingus ei ole nii kirjas, et kui makse pole laekunud, siis päeva pealt võib elektri kinni panna ja majalised välja tõsta.“, kirjeldab olukorda Saar.
Katastroofiline kommunaalolukord ei ole takistuseks uute rentnikega kaubategemiselt. „Ükspäev helistas BREM-i maakler ukse tagant ja küsis, miks see koodlukk ei tööta. Vastasin, te olete elektri välja võtnud, ilma elektrita see ei saagi töötada. Selle peale maakler küsib, kas ma saaksin tulla ja ukse lukust lahti keerata. Aga ka seda ei saanud ma teha, sest BREM oli Polymeri informeerimata luku ära vahetanud ja võtit mul ei olnud. Selle peale küsis BREM-i esindaja, et kuidas ta siis sisse saab. Juhatasin ta tagaukse juurde, kuhu oli telliskivi vahele pandud, et majarahvas käia saaks,“ jutustab Saar.

Kalastamine sogases vees

Sedalaadi lugusid on Polymeri ajaloost ja tänapäevast asjaosalistel veel palju pajatada. Lühidalt võiks nende põhjused kokku võtta nii: rentnike ja omanike vahel sõlmitud lepingutele lisaks on palju vaikivaid kokkuleppeid ja kirjutamata klausleid, palju on ka asju, milles on üldse kokku leppimata. Kusagil pole kirjas, mis olukorras ruumid üle anti ja kellele kuuluvad investeeringud, mida Polymer vahepeal majja on teinud.
Vaikivad kokkulepped ei sätesta kuigi täpselt, kes näiteks peaks katuse ära parandama, kui torm on selle minema viinud ja vihm sajab kõrgepinge kappi (juhtus ka selline lugu). Tänu kõigele sellele tunneb kumbki osapool, et tema õigusi on riivatud.
Kuid lühiajalise rendilepingu alusel töötav kultuuritehas ei olnud algusest peale igavesena mõeldud. Lõpp võinuks olla muidugi ilusam ja sõbralikum, kuid tegelikult mõtlesid Polymeri tegijad juba mõnda aega vajadusest uutele jahimaadele siirduda.
Saksa kunstnik Kilian Ochs, kes on Polymeris resideerunud jupikaupa kokku kolm aastat ja selle ülesehitamisse palju panustanud, meenutab: „Mina tegelesin peamiselt elektri ja internetiga, et inimestel oleks siin mugav olla. Vedasin sadu meetreid juhtmeid. See polnud kunagi perfektne, aga me tegime palju. See oli pidev võitlus teadmises, et kunagi ei tule see hetk, kui kõik on õnnelikud. Selle kallal töötades oli tunda, et ta loob miinust.“

Kultuuritehase toodangu viimane partii

Kuid sellegipoolest tunneb Ochs end Eestis rohkem kodus kui Saksamaal ja lubab kindlasti tagasi tulla, sest siin on ju kolleegid ja mõttekaaslased Kunstikonteinerist. Praegu ongi neil käsil ühisnäituse ettevalmistamine Pärnu Linnagaleriis, mis avatakse 5. veebruaril ja kus osalevad Tanel Saar, Janno Bergmann, Kilian Ochs, Erik Alalooga, Mai Sööt ja Sandra Jõgeva. „See ei olnud mõeldud mälestusnäitusena, aga nii see välja kukkus,“ ütles üks osaleja ja Kunstikonteineri vedaja Sandra Jõgeva.
Muidugi pole kolimise vahelt näitust ette valmistada kuigi kerge. „Kilian tuli Saksamaalt kohale, et näitusega tegelda. Selle asemel ajame asju autosse, sest ma ei tea, kas mõne tunni pärast neile üldse veel ligi pääseme,“ kommenteerib Saar.
Lisaks näitusele on Polymeri lõpuga hästi ajastatud ka teine kultuurisündmus. Just tuli trükikojast kultuuritehase Polymer suur kataloog 400 eksemplaris, mis kajastab kõike kuulsusrikast, mis tehases nende aastate jooksul toimunud on. Kataloogi esitlused toimuvad niipea, kui äkiline väljakolimine on õnnelikult lõppenud.
Ajad muutuvad ja majad samuti. Kultuuritehas Polymer ilmselt ilma kummiloomavabrikuta edasi ei eksisteeri. Kas ja millises vormis jätkab tegevust Kunstikonteiner, selle peale mõtlemiseks pole kiire taganemise käigus asjaosalistel veel korralikult mahti olnud.
Kindel on aga see, et tehases tegutsenud loomeinimesed tegutsevad edasi, küll ootab neid ees väljakutse leida selleks sobivad kohad. Lihtne ei saa see olema, sest enamik majalisi pole isemajandavad loovtöösturid, pigem on tegu eksperimentaatoritega, kes katsetavad ellujäämisvõimalusi peavoolukultuuri äärealadel või sootuks avastamata maadel.