See, mis pidi olema lühike viisakuste vahetamine ja maavarade lepingu allkirjastamine, muutus sõnavahetuseks, mis pani mitte ainult kõike näinud diplomaadid õhku ahmima, vaid raputas mõnede meelest põhjalikult NATO-t ja ohustab aastakümneid kehtinud maailmakorda.

Kolm aastat seisis lääs ühiselt Ukraina selja taga. Venemaa juhi Vladimir Putini impeeriumiihaluse tõttu on mõlemal poolel hukkunud või vigastatud kokku miljon inimest, kuid eelmisel reedel sõitles USA president meest, kelle juhitav rahvas seisab elude hinnaga Venemaa armee ja ülejäänud Euroopa vahel.

Alates 24. veebruarist 2022 on Venemaa okupeerinud 20 protsenti Ukrainast ja pommitab ülejäänud riiki, võttes valimatult või siis hoopis tahtlikult sihikule ka tsiviilobjekte. Ameerika ja Euroopa Liidu eest veetud sanktsioonid isoleerisid Putini režiimi võtmetegelased isiklikult ja suure osa Venemaa majandusest, kuid kõigest paari nädalaga, mil uus administratsioon on ametis olnud, on Valge Maja suhtumine justkui ümbersündinud.

"Käimas on suurte võimude konkurents /…/ ja seal on USA peamine vastane Hiina," nentis poliitik ja kommunikatsiooniekspert Ilmar Raag (Parempoolsed).

"Nüüd selleks, et selles vastuseisus Hiinaga ellu jääda, on väga oluline lammutada Hiina liitlassuhteid teiste võimalike partneritega, muu hulgas siis näiteks Hiina-Venemaa liitlassuhteid. Ja see tähendab seda, et toimub selline Jalta konverentsi vaimu taaselustamine, kus väiksemate riikide mahamüümine suure plaani huvides ei ole suurte riikide vaates mitte väga suur patt."

Välispoliitikaekspert Kadri Liik lisas: "Mida mina näen, on see, et kui enne Trumpi tulekut tagasi võimule oli alati teatav võimalus, et Moskva võib selle sõja võita sõjaväljal, aga ei olnud selge, kuidas seda saaks võita poliitiliselt, siis nüüd ma näen, et tegelikult ka poliitiline võit ei ole välistatud enam."

Esimene suur häirekell oli kolm nädalat tagasi, kui algul võttis USA asepresident JD Vance kõrgetasemelisel Müncheni julgeolekukonverentsil verbaalselt loputada Euroopa liidreid, aga paar päeva hiljem järgnesid sellele konkreetsed sammud: Trump avas rahuläbirääkimised Venemaaga, keda seni hoiti isolatsioonis, aga ei kutsunud laua taha Ukraina esindajaid.

"Eks ta on ka mõjutatud Putini jutupunktidest natuke. Ka Putin on öelnud, et Zelenski on see, kes seisab rahulepingu teel, mis ei ole tegelikult tõsi, sest alandava rahuga ei lepi ka Ukraina ühiskond," leiab Liik.

24. veebruaril jõudis USA kannapööre ÜRO-sse, kui sõja kolmandal aastapäeval hääletas USA senistest liitlastest erinevalt ning joondus koos Venemaa, Põhja-Korea ja teiste diktatuuridega Ukraina vastu.

Välisministeeriumi kantsleri Jonatan Vseviovi sõnul oli see väga ebameeldiv üllatus enamikule Euroopa riikidest. "Aga meil ei võtnud kaua aega, et ennast koguda. Me üsna ruttu saime aru, et meie asi on aidata Ukraina resolutsioonil saada võimalikult lai toetus ja siis muuta seda USA resolutsiooni peaassambleel meile vastuvõetavamaks," rääkis Vseviov.

Seejärel tormasid mitmed lääneriikide juhid Valgesse Majja asja siluma. Tol hetkel tundus olukord keeruline, aga tunnetati, et nad on nõus toetust jätkama, kui Trump saab reklaamida, et tegi diili – selleks oli leping, mis lubaks USA ettevõtted eelisjärjekorras Ukraina haruldaste muldmetallide ja teise maavarade ligi. Selle miljarditesse dollaritesse ulatuva leppe pididki Trump ja Zelenski läinud reedel Washingtonis allkirjastama.

"Keegi ei osanud ju ette näha, et see tavapärase rutiinse mõne lause ütlemisena plaanitud viisakuste vahetamine kujuneb selliseks, nagu ta kujunes," nentis Vseviov tagantjärele, tunnistades, et ka temas tekitas ovaalkabineti ülekandest nähtu kihvatuse.

Protokoll kestis umbes 40 minutit, kuni asepresident Vance teatas, et diplomaatia võinuks sõja ammu lõpetada.

Liigi sõnul tundus see teadliku ja planeeritud rünnakuna Zelenski vastu. "Et Trump ja Vance tundsid justkui mõnu sellest, et nad said telekaamerate ees talle halvasti öelda."

Raag tuletas meelde, et nii Zelenskil kui ka Trumpil on suur otse-eetrikogemus televisioonis. "See tähendab, et nende nägemuses see, mis juhtub live-televisioonis, seda ei saa mitte kuidagi hiljem parandada. Seetõttu nagu maksimum oma brändi alleshoidmine on see võtmesõna."

Järgnenud möllu käigus luges CNN muu hulgas kokku, et Zelenski on USA-d tänanud vähemalt 33 korda. Sellele järgnesid 48 tunni sees hädakoosolekud ja suhete silumise katsed üle Atlandi. Reaktsiooniks kõigele juhtunule teatas Valge Maja teisipäeval, et peatab ajutiselt relvaabi Ukrainale, mis pani omakorda lääneriigid kiiresti otsima alternatiive.

Jonatan Vseviov usub, et Euroopa ei taha ilma USA-ta hakkama saada. "Me arvame, et 21. sajandi väljakutsetele vastu minnes on nii Ameerikale kui ka Euroopale teineteist vaja. Aga seda aega, kus Euroopa võis oma julgeoleku arvelt lihtsalt luuslanki lüüa, Ameerikale loota, seda aega enam ei tule."

Kadri Liik pakkus, et võib-olla viimaste päevadeni on püütud otsida viisi, kuidas USA uue administratsiooniga suhelda, sest eelmine kord ei olnud ka Trumpiga kerge, aga kuidagi siiski oli võimalik toime tulla.

"Ja ma arvan, et nüüd hakkab tasapisi inimestele kohale jõudma, et midagi on tõesti väga palju muutunud, tegelikult kõik senised tõed on varisemas. Ja ma arvan, et parim, mida ka Eesti saab teha, on ikkagi mõelda, millised on meie tegutsemisvõimalused olukorras, mis on päriselt halb ja kus sellised ideaalsed stsenaariumid, püüdlus saavutada õiglast rahu ja agressorit karistada, on hetkel vähemalt kättesaamatusse kaugusesse taandunud."