Esimene üllatus on, kui lihtne on tegelikult vabamüürlastega kontakti saada – neil on oma koduleht, kus on muu hulgas välja toodud Tallinnas Tatari tänaval asuva peakorteri aadress.

Paul Himma on kunagine Eesti Raadio asedirektor ja Estonia teatri juht, aga ka üks staažikam avalik vabamüürlane Eestis. 71-aastane härra on rohkem kui 30 aasta jooksul, mil ta seltsi kuulub, läbi käinud sisuliselt kõik auastmed vennaskonnas, aga täna – juba pensionil olles – tegutseb omamoodi teabejuhina, kes eskordib "Pealtnägija" ruumidesse, mida asjaosalised ise kutsuvad loožiks.

Eri andmetel on maailmas neli kuni kaheksa miljonit vabamüürlast ja tegu on nende endi sõnul suurima jätkuvalt tegutseva ilmaliku vennaskonnaga. Moodsa vabamüürluse alguseks loetakse aastat 1717, kui Londonis kohtusid nelja looži esindajad ja otsustasid moodustada suurlooži, aga legendides ulatub algus Saalomoni templi ehitamise aegadesse.

"Võib öelda, et vabamüürlus sai alguse ehitusmeistrite gildidest. Kõige toredam on see, et seesama loož, eks, mida me tunneme kui vabamüürlaste loož, ei ole algselt olnud midagi muud kui müürseppade soojak," selgitas Tallinna Linnamuuseumi vanemkuraator Toomas Abiline.

Siit ka nimetus "massoonid" või "põllega mehed" ning viited sirklitele, kelludele ja muudele ehitusriistadele. Ajapikku hakati liikmeks võtma ka teiste elualade esindajaid ja praktiliste ehitusteadmiste edasiandmiselt läks fookus vaimsele ehitustööle, ütlevad uurijad Meelis Piller ja Toomas Abiline.

"Vabamüürluse puhul ongi hästi huvitav see, et ei ole väga selget definitsiooni, mis asi vabamüürlus üldse on, [ei ole] sellist teaduslikku definitsiooni, et kuidas seda liigitada. Sul on küll sümboolika ja mingid tööriistad, mis tulenevad sellest vanast ehitustsunftist või vanast ehitusterminoloogiast, aga see, mis tähenduse inimene neile annab, see on inimese enda teha," lausus Piiler.

Eestis maabus vabamüürlus 1770-ndatel, kui Tallinnas asutati loož Isis. Nii nagu laias maailmas on massoonide seas rohkesti ajalugu mõjutanud suurmehi, kuulusid ka siin nende hulka mitmed olulised tegelased: näiteks Tartu Ülikooli taasavamisega seotud Otto Gustav Stackelberg, ülikooli raamatukogu esimene direktor Karl­ Johann Morgenstern, helilooja Karl Friedrich Karell ja Otto Wilhelm Masing, kes andis välja eestikeelset ajalehte, kirjutas aabitsa ja tõi meile Õ-tähe.

Oluline on mõista, et vabamüürlus ei ole ühtne. Ajapikku toimus killustumine ja tekkis näiteks mandri-vabamüürlus või ühisvabamüürlus, mille peamine erinevus on, et liikmeks võetakse ka ateiste ja naisi. Ühisvabamüürlus jõudis Eestisse kahe ilmasõja vahel ja sellega seostati mitmeid kultuuritegelasi nagu Mait Metsanurk, kodanikunimega Eduard Hubel, aga sellest huvitusid ka riigitegelased nagu Jaan Tõnisson. Ühelt poolt tegeles vennaskond justkui vaimu harimisega, teisalt saadab seda ammusest ajast kurikuulsus – eeskätt seetõttu, et liikmeskond on salajane.

Ehkki vabamüürlus on olnud periooditi keelatud, katoliku kirik suhtub sellesse tänini taunivalt ja Itaalias tegutses eelmise sajandi lõpus loož P2, mis oli tõesti seotud organiseeritud kuritegevusega, siis Eestis ühtegi skandaali pole.

Suurimad teened, et vabamüürlus pärast Nõukogude Liidu lagunemist Eestis uuesti kanda kinnitas, on toonasel Teaduste Akadeemia presidendil Arno Köörnal, kes sai vennaskonna liikmeks Soomes töötades. Krööna asutas 1992. aastal koos kümnekonna mõttekaaslasega siin looži Fööniks, mis allus Soomele, ja 1999. aastal juba iseseisva Eesti Vabade ja Tunnustatud Vabamüürlaste Suurlooži, mille suurmeistrid on olnud aastate jooksul Köörna, autosportlane Raido ­Rüütel, looduskaitsja Arne Kaasik, ettevõtja Anti Oidsalu, Eesti Olümpiakomitee toonane asepresident ­Toomas Tõnise ja praegu endine haridusministeeriumi kantsler Kalle Küttis.

Kui esimesed koosolekud toimusid Teaduste Akadeemia ruumides ja rendipindadel, siis 2012. aastast kuulub vennaskonnale üks korrus Tatari tänava büroomajast. Selle rajas Kiriku Varahaldus, mille üks juht oli tehingu hetkel vabamüürlane. Ligi 800-ruutmeetrises kompleksis on hulk üsna tavalisi kontori- ja abiruume.

Põhikirja järgi võetakse liikmeks vähemalt 21-aastaseid, kriminaalkorras karistamata meesterahvaid, kes usuvad kõrgemasse jõudu - ükskõik on see kristlus, islam või miski muu. Neid on kahtlustatud uue maailmakorra loomises ja isegi saatanakummardamises, aga vabamüürlased ise ütlevad, et nad on enesearengule suunatud vennaskond, keda ühendavad väliselt salapärased aga sisult ohutud rituaalid.

"Eri rituaalid keskenduvad mingitele aspektidele selles moraaliõpetuses. Üks võib-olla rohkem venna armastusest rääkida, teine võib mingist muust asjast rääkida. Rituaal sisaldab tekstiosa, regaale, sisaldab kõiki muid aksessuaare, liikumist ehk siis tinglikult öeldes koreograafiat ja ka muusikat," kirjeldas Paul Himma.  

Vabamüürlaste Selts loeb end nii-öelda algupärase vabamüürluse otseseks järglaseks, aga üllatusega selgub, et nad pole ainsad selles nišis. Eestis on mitu ühingut, mis kannavad nime Loož või kutsuvad end vabamüürlasteks. Näiteks Kalevipoja Loož, mis on ühisvabamüürlaste õigusjärglane, Tallinna H. P. B. Loož ja Isise Loož, mis on seotud teosoofia ühinguga, ning tagatipuks Eesti Suurorient, mis irdus ühisvabamüürlastest ja kuhu kuulub ka Meelis Piller.

"See maailm on tegelikult väga värvikas ja killustunud. Paljud need organisatsioonid üldse ei pruugi üksteist vabamüürlastena tunnustadagi," lausus Piller. "Ühel hetkel hakkas tunduma, et Eestis oleks vaja ka sellist rahvuslikku vabamüürliku looži, mis oleks sõltumatu, sest Kalevipoja Loož kuulub rahvusvahelisse organisatsiooni, mis vanasti kandis nime Ühisvabamüürlaste organisatsioon. Siis tekkis osade inimestega idee, et Eestis võiks justkui olla aeg küps selleks, et oleks ka selline rahvuslik, iseseisev, liberaalne vabamüürlus esindatud," rääkis ta.

Kättesaadava info kohaselt tegelevad kõik need ühingud vaimse enesearenguga. Kui eelnimetatud seltsingud loendavad liikmeid kümnetes, siis Eesti Vabamüürlaste Seltsis on viimastel andmetel natuke alla 800 mehe, kes on jaotunud 25 looži lisaks Tallinnale Tartus, Viljandis, Pärnus, Haapsalus ja Rakveres. Liikmete nimed on saladus – täpsemini, igaüks ise võib välja tulla, aga teist avaldada ei tohi. "Paljud ka meie hulgast ütlevad, et see on minu isiklik harrastus ja see ei ole kellegi asi, isiku andmekaitseseadus ka toetab seda," lausus Himma.

Himma sõnul vannub vabamüürlane truudust Eesti riigile, kohustub mitte kasutama liikmelisust isikliku kasu saamiseks ja loožis ei tohi arutada poliitikat, ometi saadab neid kuulsus nagu mõjutaks nad riigi juhtimist ja tippametnikke. Näiteks juba mitu kuud raputab Eestit peretüli, kus lahku läinud prominentide paar võitleb hooldusõiguse üle. Muuhulgas kirjutas naine avaliku kirja vabamüürlastele, kelle hulka tema eksmees kuulub, ja väidab, et vennaskond mõjutab kohtusüsteemi.

"Me ei nõusta kedagi, me ei tegele kellegi isiklike asjadega, ükstakõik, kes on, kas siis on seltsi liige või mitte seltsi liige. Ja nii see ka on. See on üks kurb lugu," selgitas Himma.

Samas tekib küsimus: kas kõrged ametnikud või kohtunikud peavad deklareerima, et kuuluvad vennaskonda? Harju maakohtu esimees Astrid Asi ei tea enda alluvate hulgas olevat ühtegi vabamüürlast ja tema meelest ei peagi teadma, nagu ei tule deklareerida korporatsiooni või laulukoori kuulumist.

"Kui see tema tööd kuidagi ei takista, ei sega ja ka eetiliselt kuidagi mingeid dilemmasid ei teki, siis ma ei pea sellest teadma," sõnas Asi. "Selleks ei pea tsunftis olema, et kellegi kasuks või kahjuks teha otsuseid selle tõttu, et sa kedagi tunned. Aga see ongi see koht, kus kohtunikul peab see kompass olema ikkagi väga paigas, et kus need eetilised piirid lähevad, et mida ta saab, mida ta ei saa teha. Ja, selleks on olemas meil ka taandamise institutsioon, et kui keegi teine kõrvalt näeb, et midagi sellist toimub, siis on tal õigus taotleda, et kohtuniku taandatakse."

Aastaid on mõistatud, kes on Eesti vabamüürlased, aga üks selle loo suurim üllatus on, et selts esitab äriregistrile korrapäraselt aruandeid, sh aastakoosolekute protokolle, kus täiesti avalikult kirjas kümned loožide esindajad. Siin on nii äri- kui ühiskonnategelasi, arste ja põllumehi, muusikuid ja juriste, kaitseväelasi ja kirjamehi.

Lisaks on looži aadressil registreeritud vabamüürlaste kinnisvarafirma ning mitu MTÜ-d, alates heategevusfondist ja lõpetades motoklubiga, mille juhtorganite liikmed on samuti täiesti avalikud. Kusjuures poliitiliselt on esindatud pea kogu spekter Reformierakonnast kuni EKRE-ni. 

Vennaskond on selgelt muutunud avatumaks: mõne aasta eest tähistati vabamüürluse 250 aasta juubelit Eestis konverentsi, näituse ja isegi postmargiga, templisse tehakse regulaarselt ekskursioone ja fuajees leidub isegi suveniirivitriin, kust igaüks saab osta vabamüürlikku nänni.