Loomaarst Alar Onoper ei tea kunagi päris täpselt, mida tema päev toob. "Maahommiku" külaskäigu ajal oli tema esimeseks tööks koos Maaülikooli loomaarstitudengitega pullvasika kastreerimine.

"Tavaliselt me piimaveiseid ei kastreeri, ainult lihaveiseid, sest nemad on koos ammlehmade ja nende emasjärglastega, aga kuna siin talus on lehm olemas ja nad tahavad pulliga koos suureks kasvada, siis üks alternatiiv ongi pull kastreerida."

Protseduuri ajal peab looma magama panema. "Kui me paneme loomad, eriti mäletsejad, magama, siis on see suur oht, et nad lähevad gaasi täis. Kuna pull on mäletseja, siis tema sööda seedivad ära bakterid, veis elab bakterijääkidest ja kõrvalsaadusena tekib hästi palju gaasi, mille loomad siis kas röhitsevad või puuksutavad välja. Aga kui loom on külili, siis gaas välja ei saa ja gaasi võib tekkida nii palju, et ta võib põhimõtteliselt ära lämbuda. Seda peame kogu aeg jälgima."

Onoper on produktiivloomaarst ehk ravib loomi, keda süüakse. "Produktiivloomaarste on kõvasti juurde tarvis. Me igal aastal võtame küll Maaülikooli vastu 70 tudengit, aga nendest produktiivi tuleb maksimaalselt neli inimest. Palgatase tõenäoliselt pole üldse võrreldav IT-sektoriga," arvas Onoper, miks tänapäeva noori loomaarsti töö ei kõneta.

"Ma olen vist üks väheseid loomaarste, kellele töö on ühtlasi ka hobi. Ma tõesti väga armastan seda tööd. Iga päev olen erinevas kohas, kohtun erinevate inimestega," on Onoper tänulik, et läheb iga päev rõõmuga tööle. "Mul on endal ka kari kodus, 21 ammlehma ja noorkari. Mulle endale meeldib kõige rohkem tegeleda lammastega."

Lonkava ammlehma ravimiseks tuleb loom kõigepealt fikseerimispuuri meelitada, mis ei ole üldse lihtne ülesanne. Onoper avastab, et sõrgade vahel on põletik, millele loomaarst leevendust saab pakkuda. Üsna pea on loom jalul ja valust taas vaba.