See oli veel Nõukogude aeg ja nad olid siis 13-14-aastased noored laululapsed, kes laulsid poistekooris ja Ellerheinas.

"Pidime lipu üles väntama, lipp oli valmis pandud," meenutas lipuheiskaja Helen Lepalaan. "Kallak tornis oli ka selline, et seal tuli ennast ikka varvastega kinni hoida, tuuline oli ka, midagi eriti ei näinud. Päris kõrgel olime, päris tegu oli, et püsti seista. Aga tegelikult oli situatsioon ju selline, et oli ka võimalus, et meid deporteeritakse kuskile. Tagantjärele tundub isegi uskumatu, et me sellise asjaga hakkama saime."

"Ilmselt meid valiti välja sellepärast, et me olime blondid," muheles lipuheiskaja Sille Tamm.

"See oli ikka väga tähtis hetk. Tegi südame soojaks, kuigi õues oli külm. See on unikaalne mälestus," meenutas lipuheiskaja Rauno Tagel. "Aga laulma me seal tornis ei pidanud."

"Tänapäeval inimesed enam ei tea, et sellised sündmused on olnud. Vanematel inimestel on see meeles," ütles Tamm.

"20. augusti klubi annab välja teenete eest pika Hermanni tornis lehvinud lippe," ütles Tagel. "Üks selline lipp kingiti ka meile."