Vilms selgitas, et Veneetsias kasutati tervituseks viisakusväljendit s-ciào vostro või s-ciào su, mis sõna-sõnalt tähendab "ma olen sinu ori". Aja jooksul sai sellest lühenedes ciào. Eestisse jõudis tšau kasutamine 1950ndate lõpus läbi muusika, vahendas ETV saade "Terevisioon".

Vilms aitas meelde tuletada ka omakeelseid hüvastijätte, kuid tunnistas, et ei leia põhjust, miks tšau eesti keelest kaduma peaks. "See on ju ka pentsik, kui laps läheb kooli ja ma ütlen talle jumalaga või hüvasti. Minu arust pole tšaust mitte midagi häda," arutles ta.

Vilms tõi näiteks, et hüvastijätuks võib öelda näiteks aidaa, jumalaga ja hüvasti, aga sama hästi ka tšau. "Minu arust ei ole tšaud mõtet välja juurida, sest see on nii kinnistunud. Nagu ka okei vastu ollakse. Okei vastu saab samamoodi olla hüva või olgu," lausus Vilms.

Siiski peab Vilmsi sõnul meeles pidama, et viisakas inimene ei ütle tšau. "See on omamehelik tervitus," rõhutas ta.