Pedak mitte ainult ei käi palju kontsertidel, vaid ka räägib muusikat ning peab klassikalist muusikat enda jaoks oluliseks. "Kui ma selle tiitli Estonia teatrilaada päeval sain, siis pärast käis terve elu silme eest läbi ja kokkuvõte on, et üks asi viib alati järgmiseni. Kuskilt peab see impulss tekkima ja sealt edasi tutvud inimestega, kes seda muusikat viljelevad, vaatad seda nagu pilti, millest saad üha rohkem teada," selgitas Pedak.

"Siis tahaks seda jagada, tahaks, et keegi tuleks sinuga koos teatrisse, saaks sellest rääkida. Kõigepealt piinad oma pereliikmeid ja siis nüüdne amet võimaldab seda, et käime terve kooliga muusikateatri kontsertidel ja etendustel. Selline jada, kuidas üks asi saab osaks sinust," lisas Pedak.

Kuigi Pedaku muusikalembust võib pidada hobiks, on koolijuhi enda hinnangul parem sõna "asjaarmastus". "Ma armastan seda asja," tõdes ta.

Muusikapisiku sai Pedak külge väikese poisina. "Päris esimestelt teatri- ja kontserdikülastustest. Oli see siis "Pipi Pikksukk" Estonias või lastekontserdid tollases filharmoonias. Mingil põhjusel oli see mulle vastuvõetav ja hakkas meeldima. Algklassides hakkasin ise klaverit õppima ja jõudsin niimoodi muusikale lähemale. Kodus ka kuulasime või vaatasime ooperiülekandeid. Teadlikum jälgimine tekkis millalgi gümnaasiumis," sõnas Pedak.

"Sellest ajast on väga elamuslik Margarita Voitese 60. sünnipäeva juubeliõhtu. Kuna ma tõesti teda juba lapsepõlvest teadsin, siis see kontsert tekitas sellise huvi, mitte ainult tema vastu, vaid ka selle vastu, et ühest Mustamäe raamatukogust oli võimalik ka vinüülplaate koju laenutada. Hakkasin neid siis viie kaupa koju tassima, kõrva harjutama, repertuaari õppima. Sümpaatiat tekitab ju tuttavlikkus, nii et see, mida sa tunned, tundub sulle ka meeldiv," meenutas Pedak 90-ndate keskpaika.

Vahel õnnestus ka ise endale mõne estoonlase plaat muretseda, kui neid müügiletis pakuti. "Sellest ajast, kui ise töötasin ja teenisin, on plaatide kollektsioneerimine olnud tõesti üks rõõmus tegevus, mis nüüd enam nii hästi kahjuks ei tööta, sest plaadipoed on maailmas kinni pandud ja ta on jäänud ainult friikide ettevõtmiseks," nentis Pedak, kellel oli tänu Rootsi sugulastele olemas ka vastav aparatuur, millega muusikat kuulata.

Pedak tõdes, et tutvusringkonnas tekitas süvenenud huvi klassikalise muusika vastu veidi ka võõristust. "Aga see läheb üle. Lõppude lõpuks harjutaks. Ma ise olen ka normaliseerunud, väga tähtis on oma kiiksudesse suhtuda teatava huumoriga. Imelik on inimene siis, kui ta on väga surmtõsine oma hobis ja näiteks pahandab, kui keegi selle üle nalja viskab. Ma hea meelega viskan ise ka selle üle nalja, sest ma saan ka aru, et see on kummaline," muigas Pedak.

"Mind lummab seal ikkagi mingisugune emotsioon, mida see pakub. Muusikat ju verbaliseerida ei ole võimalik, kuidas ta inimesele mõjub. Lohutavalt, kaasakiskuvalt, rahustavalt, mõnikord ka mõtlemapanevalt. Kurbus ja rõõm on need emotsioonid, mida muusika kannab. Kui räägime siin Estonia teatrist ja ennekõike ooperimuusikast, siis sinna lisandub inimhääl ja see inimese hääl puudutab varjunditega, mis temas on," selgitas Pedak.

"Mind huvitab, mida see laulja mõtleb. Kuidagi me saame aru, kui see on väga loogiline, musikaalne ja nakatav. Kui sa oled lõpuks palju kuulanud, siis hakkad otsima seda, et kas täna õhtul äkki sünnib ime. Seda vanemaks saad, seda vähem üllatusi tuleb, aga ikka käin ma seal teatris, kontserdil, lootuses, et äkki veel midagi puudutab ja mõnikord see ikka juhtub," kinnitas ta.