Ema pliiatsiga märkmikku kribamas ja ratastoolis poeg köögis toimetamas – nii sündis Virve Saare raamat poeg Erkist, keda tabas 17 aastat tagasi ränk saatuselöök. Kuigi esialgu poeg raamatuideega kaasa ei läinud.

"Ta esialgu ütles ei, aga siis natuke mõtles ja ütles, et tal on üks tingimus: kui raamatu pealkirjaks tuleb "Elujanu", siis ta on nõus," rääkis Virve Saar. "17 aasta jooksul on sündmusi niivõrd palju ja lõpuks sai purk täis. Mõtlesime, et see oleks hea võimalus kogukonnale öelda, et on võimalik isegi nullist välja tulla ja midagi luua siin maailmas," sõnas Erki.

2007. aasta viimasel nädalal pidas Erki koos toonase elukaaslase ja nende viie-aastase pojaga Kundas jõulupühi, kui helistas elukaaslase ema, kes oli koos lapsega Tudulinna eksmehele külla sõitnud ja temaga tülli läinud.

"Mees oli last ja teda noaga ähvardanud. Sõitsime Kundast Tudulinna, üle 100 kilomeetri, et appi minna. Samal ajal helistasime ka politseisse. Loomulikult arvasime, et politsei jõuab varem kohale, kuid ei jõudnud. Jõudsin ise üle, nägin, et mees oli ukse juures, hakkasin teda alla kutsuma ja siis oli must maa," meenutas Erki.

"Pärast mulle öeldi, et sain nuga. Ühe korra südamekapillaaridesse ja kaks hoopi kopsu," lisas mees.

Kiirabi jõudis Mustveest kohale kolmveerand tunniga. Edasi läks sõit Tartusse. "Siis lõigati perikardid lahti, käsi otse südamesse ja arst neli minutit käega tegi massaaži. Ma isegi mõtlen, et kui tennise pall kätte võtta ja seda neli minutit pumbata, siis peab päris tugev käsi olema. Siis tulin tagasi, ma võin öelda, et seal ei ole valge, on lihtsalt imelikud unenäod ja siis on üles ärkamine," rääkis Erki, kes oli opijärgselt viis päeva teadvuseta, kõnelema hakkas alles kahe nädala pärast. Lisaks südamele ja kopsule oli viga saanud ka seljaaju, mistõttu jäi Erki ratastooli.

"Kui silmad lahti teed ja ennast liigutada ega rääkida ei saa, siis on ehtne šokk. Kõik on torusid ja voolikuid täis. Üks arst hakkas seletama, et juhtus see ja see. Kui tunned valu, siis pilguta üks kord silm, kui kõik on korras, pilguta kaks korda. Nii see elu pihta hakkaski. 180 kraadi pööret," rääkis Erki.

Saatuslikul õhtul oli Erki 27-aastane ning eluga heas kohas. "Elu oli nagu lill. Olin ehitaja, olin heal kohal, noor poeg, enda korter, finantsiliselt olin tagatud, õnnelik abielu," nentis Erki.

Kuigi Erki taastumine läks aina paremini, ei pidanud mehe elukaaslane katsumusele vastu ning lahkus koos pojaga. "Tagantjärgi meenutades, paneb ikka ihukarvad värisema, kas tõesti nii nulli langesin? Pole naist, pole last enam lähedal, finantsiliselt oled kõik juba ära maksnud ravi peale," rääkis Erki, kuidas tahe alla anda oli tollal pidev.

Erkil aitas raskustest üle saada ema. "Püüdsin olla asjalik, sest midagi muud teha ei saanud," sõnas Virve. Abiks tulid ka asjale läbi huumori lähenemine ning enda tegevuses hoidmine. Viimased 10 aastat on Erki töötanud Tapa erikooli valvespetsialistina ning teinud sporti: mänginud tennist, korvpalli, tegelenud rattaspordi ja kergejõustikuga. Lisaks on Erki oma praeguse elukaaslasega olnud koos 15 aastat. "Ega see ei tähenda, et kui jalgu pole, siis naisi pole. Tuleb lihtsalt otsida ja pea lahti olla," ütles mees.

Enda elus tuleb Erki sõnul kasuks kastist välja mõtlemisest. "Me olime korteris, eluunistus oli maja saada, aga ise mõtlesin, et mida ma majas teha saan. Muru niita ei saa, ehitada ei saa, midagi ei saa," meenutas ta. Nüüd elab pere aga majas ning kõigi takistused on olnud ületatavad.

Erki ei ole kaotanud ka lootust, et ühel hetkel võib ta ka veel ratastoolist püsti tõusta. "Me ei tea millal see prõks ära käib, et tunned, et jalad surisevad. Sellest ma ei ole veel loobunud," sõnas ta.

Visadust ja eneseusku on Erki õppinud emalt, kelle elu on olnud keerukuse musternäide. Tema mees oli alkohoolik ja Erkist paar aastat vanem tütar põeb skisofreeniat ning vajub samuti hoolt. Kordamööda pakuvad ema ja poeg üksteisele telefoniteel tuge ja nõu. "Enne kõne ära ei pane, kui teiselt poolt kõlab kasvõi väike naer," sõnas Erki.

Erki tegutseb ka kogemusnõustajana ning usub, et peagi kaante vahele jõudev "Elujanu" võib paljudele abiks olla. "On küll vahepeal mustad ajad, aga on võimalik välja tulla sealt. Otsida kohta endale siin Eestimaal ja olla positiivne. Kõik on võimalik," sõnas Erki. Raamatu väljaandmist saab toetada Hooandjas.

Ema Virve tõdes, et üsna raske oli läbielatut kirja panna. "Kõigepealt pidi Erki kõik need sündmused uuesti läbi elama. Siis omakorda mina üles kirjutades ja ümber kirjutades mitu korda veel," sõnas Virve.