Esimese hooga ei osanud Vaikmaa teda tabanud sümptomitest midagi arvata ja lükkas edasi ka kiirabi kutsumist. "See oli ikka väga ootamatu. Kuigi ma maal poolhaigena ehitustöid tegin ja siis lihtsalt ühel reede õhtul hakkasid väikesed tasakaalu häired. Naine veel ütles mulle, et ära vigurda. Siis sain aru, et kitarri ma vist enam mängida ei saa, vasakusse keha poolde lõi halvatus. Tegemist oli veel nii palju, mul oli ehitaja seal, palju asju oli vaja kiirelt otsustada ja teha, et ma loll ei helistanud kohe kiirabisse. Läksin veel magama ja järgmine hommik oli juba palju hullem," meenutas Vaikmaa "Ringvaate" stuudios.

"Migreenid on mind terve elu saatnud, hommikused tasakaalu häired ja uimasus. Siis ma helistasin oma spordiarstist sõbrale ja tema ütles, et "mida sa ootad, mees, kutsu kiirelt kiirabi". Kiirabi tuli Padisele küllalt kiirelt ja õnneks ei olnud PERH-is ka järjekorda. Pidin ainult ühe kiirabi ära ootama ja siis sain juba voolikud taha," selgitas Vaikmaa.

Haiglas sai Vaikmaa teada, et ta vererõhk on korralikult üle 200. "Siis hakati seal minuga vaikselt toimetama. Üks osa mu ajust ei saanud verd ja andis otsad. Tänu sellele oligi vasak pool halvatud. Aga ma otsustasin, et mingeid abivahendeid ma ei kasuta, vaid hakkan kohe ise komberdama. Algul ei tõusnud ka käsi," nentis muusik.

Kõige valusamalt meenutab Vaikmaa kahte haiglas veedetud päeva. "Kaks päeva lihtsalt nukrutsesin, sest sain aru, et mult oli võetud see, mis kunagi tuli loomulikult. Viiendas või kuuendas klassis hakkasin bändis kitarri mängima, improviseerima ja see on mult nüüd ära võetud. Sellega oli kõige raskem leppida," sõnas Vaikmaa.

Vaikmaa tunnistas endale kohe, et oleks saanud ka palju hullemini minna. "Ma ikkagi elan ja komberdan ise ringi. Esimesel öösel haiglas küll kukkusin tualetis kivipõrandale selili nii, et selg oli järgmine päev sinine. Aga ma ikkagi neid abivahendeid ei võtnud."

Algul vajas Vaikmaa ka logopeedi abi, sest ei suutnud näiteks R-tähte ja S-tähte öelda. "Küll ma igasuguseid harjutusi tegin. See oli päris naljakas. Endale tegi nalja. /.../ Ma enam-vähem ikkagi rääkisin, aga mingid häälikud olid tõesti väga rasked. Antidepressandid pandi kohe peale ja siis mul läks üsna lõbusaks. Hakkasin kõike seda naljana võtma. Kõige hullem mure oli ikkagi see, et kas pean tulevikus kitarristi võtma," selgitas ta.

Mais peab Vaikmaa esinema Alexela kontserdimaja laval. "See ongi mul esimene proovikivi. Ma kavatsen ikkagi tagasi tulla, ega ma nii kergelt pilli põõsasse ei viska."

Lapsed ostsid Vaikmaale nutikella, mille kogutud andmeid Vaikmaa nüüd jälgib. "Üldise elujõu skoor on tõusnud 50 peale. Aga alles hiljuti oli 25 sajast. Nüüd on ainukene variant liikuda ja normaalselt toituda," lisas ta.