Raamatusse "Vahi kuue paiku vahi kuue paiku. Vaata umbes kell kuus valvuri pintsaku paranduslappe" on mahutatud valik (Tõnu Oja pseudonüümi) Laur Lomperi parimatest ja ka tuntumatest tekstidest, samuti Tõnu Oja isiklikumad emotsioonid ja juhtumised, mis värsistatud ja ka riimid saanud.

Oja raamat on väga hästi vastu võtnud ja pälvinud nii mõnegi tiitli. Näitleja ja luuletaja kahtleb kas need tiitlit on raamat pälvinud ikka luuletuste eest. "Ma olen nagu parim maletaja klaverimängijate hulgas või parim klaverimängija maletajate hulgas. Salmide eest nagu auhindu pole. Need on populaarsuse eest," nentis Oja.

"Ma tahaksin väga uskuda, et seal kaante vahel on midagi, mille pärast teda ka armastatakse, aga ausalt öeldes mul tagasiside puudub. Ega keegi ei tule ütlema, et küll on sul toredad salmid. Kõik ütlevad "oh, kui hästi su raamat müüb". Ja palju õnne!" muigas Oja.

Luuletajana nimetab Oja ennast pusijaks. "Selline, kes näeb ikka vaeva ka. Ja ega ma selline ka ei ole, et homseks on vaja, tee ära, mul läheb ikka aega. Ma pusin nii kaua kuni on sorav ja tundub, et tuleb lihtsalt. Siis on õige," selgitas Oja ning lisas, et raamatusse jõudsid tegelikult viimase 40 aasta värsid.

Samas on tunnet, et luule temast välja pressiks, Oja tundnud vähe. "See vahel on niimoodi, et kui on palju kohustusi järjest, vaja kirjutada laulusõnu, siis lähed sellesse sisse. Kui need on tehtud, mis pidi tegema, siis on selline tunne, et on veel kogunenud ja peab tegema. Vahel seda on, aga siiski väga harva. Praegusel hetkel on see ikka kõik kohustus. Kuigi, jah, pärast raamatu ilmumist on salme küsitud rohkem kui tavaliselt, aga praegu on see vaev, sest mingi punkt on maha pandud, et peaks kuidagi muutuma või kuidagi teistmoodi olema, aga mina olen ikka seesama. Ma olen selles eas, et ma eriti enam ei muutu. Nii et praegu on natukene segadusse ajav seisund," tõdes Oja.

"Kui on mingi kohustus, siis ma mõtlen, millest see võiks olla. Panen selle rütmi, või kui muusika on taga, siis panen muusika peas helisema. Siis lähen maja taha, lõhun või saen puid, või harin peenart, ja siis kui tuleb mõte, siis jooksen ruttu tuppa ja panen arvutisse kirja," avas Oja oma tööprotsessi.

Oja tunneb, et raamatuga seotu ei mahu hetkel näitlejatöö kõrvale ära. "Praegu on seda kõike liiga palju. Tundub, et oleks pidanud selle raamatu ühe aasta edasi lükkama, siis oleks jälle tegemist olnud. Praegu tuleb kahte tegemist korraga teha. Etendus "Lumevangis", mida me Piret Kaldaga mängime, on osutunud väga populaarseks, seda tuleb palju mängida. Peaks hea meelega vahepeal vahet, aga kaks kuud veel, siis on vahe sees," rääkis Oja, kes hetkel igatseb prooviperioodi.

Ametlikult on 66-aastane Oja pensionär. "Mulle meeldib see kord kuus, kui millegipärast kantakse mu arvele pensioniraha, mida, mulle endale tundub, tehakse ülekohtuselt. Minu arvates, eriti nüüd rahapuudusel, ei tohiks täiskohaga töötavatele pensionäridele täispensionit maksta. Minu pensioniraha võite küll praegu poole peale võtta. Aga jah, mul hakkas pension tulema, lihtsalt keegi maksab mulle millegipärast juurde raha, ma ei saa aru, miks nad seda teevad. Ma annetaksin selle hea meelega Eesti vabariigile, kui teised seda ka teeksid," ütles Oja.