Põletav huvi nukkude vastu tekkis Vetroval juba lapsena, kui isa viis ta jõe äärde ja tegi takjatest nuku. Kui sündis noorem vend, õmbles Vetrova talle sukast ahvi, ja kui ise poja sai, tegi tallegi nuku. See kõik oli unustuste hõlma vajunud ja meenus alles siis kui tehases raamatupidajana töötanud Vetrova koondati.

"Kui ma koduseks jäin, hakkasin tegema väikeseid laste mänguasju. Lihtsalt et tegevust oleks. Siis tekkis huvi teha mänguasjade asemel väikeseid inimesi. Kui ma sellega tegelema hakkasin, oli 1998. aasta. Ma ei teadnud, et nukkudest on raamatuid, et toimuvad näitused või et mis nukukunst üldse on. Mul polnud aimugi. Lihtsalt oli huvitav."

Paar aastat pärast nukkudega alustamist sai igasuguse kunstihariduseta naine pakkumise Ahtme Kunstide Koolist, et teha seal näitus. "Ma sain aru, et see on inimestele huvitav," märkis ta.

Nukukunstnik sukeldus maailma, kust ta ei tahtnud enam lahkuda. Kümme esimest aastat valmistas ta nukke tekstiilist, luues riidest erinevaid karaktereid. "Ma tegin üle meetriseid nukke ainult käsitsi. Ja kui ma esimest korda mõtlesin välja, kuidas karkassi teha, tegin väikse nuku, mille nimeks sai Kunstnik. Ta on praegu talismanina mehe töötoas," meenutas ta.

Vetrova kunstnikust abikaasa Aleksandr Dikushenko kiidab naise head kunstitunnetust. "Svetlanal on väga hea värvitunnetus. Tal on väga head tunnetust ja silma liikumisele. Ta teeb selliseid poose, et jään neid vaatama ja mõtlen, kas mina suudaksin pliiatsiga sellist liikumist edasi anda," tunnustas ta.

Ühe nuku tegemisele kulub minimaalselt üks kuu. "Meil on selline traditsioon, et kui toas tuled põlema lähevad, tuleb Sveta uue nukuga ja siis hakkame seda arutama," selgitas Dikushenko.

"Mulle tundub, et minust sai kunstnik tänu minu mehele," lausus Vetrova. "Ma nägin tema suhtumist minusse ja minu töösse. Mulle tundub, et kui ta poleks mind välja kannatanud, poleks minust nukukunstnik saanud."