"16 aastat olen Frankfurdis elanud," rääkis nahakunstnik Evelyn Toomistu. "Minek Saksamaale oli väga planeeritud. Sain stipendiumi ja läksin sinna nahakunsti õppima. Juba üheksa aasta vanuselt oli minu hingesoov elada ja õppida Stuttgardis. Saksa keele õppisin telekat vaadates selgeks juba üheksa aastaselt, nii et kui on suur huvi millegi vastu, siis tekib õpiprotsess."

Juba üle kahekümne aasta on Toomistu erihuviks nahkkindad. "Tartu kunstikoolis oli minu diplomitööks kindakollektsioon pealkirjaga "Mul on midagi öelda", kus olid punase-valge värvilised erinevate lõigetega kindad. Hakkasin lihtsalt kinda vormidega eksperimenteerima, nii tekkisid sõrakud, mis on üks pluss kolm näppu eraldi või siis kaks pluss kaks näppu."

"Kui olin 20, siis patenteerisin sõrakud Eestis isegi ära ja olin nii uhke, et olen sellise asja välja mõelnud, aga kui hakkasin kinda ajalugu uurima, tuli välja, et 10. sajandil olid sellised kindad juba olemas," meenutas Toomistu pettumushetke. "Need olid mõeldud põllutöötegijatele või vibulaskjatele. 2011. aastal kirjutasin nahkkinnaste ajaloost ja nende valmistamisest isegi raamatu."

Läbiv punane niit Toomistu elus ongi kindad. "Ma ei teegi enam nii väga kollektsioone, mis on minu meelest liigne tootmine, vaid pigem mõõdu järgi kindaid. Kui kellelgi on liiga lühikesed või liiga pikad sõrmed või mõni näpp puudub hoopis. Minu puhul lisandub praktilisusele ka teatud esteetilisus, sest minu kui disaineri eesmärk on lahendada praktiline probleem kaunil moel."

Toomistu huvi kinnaste vastu algas juba lasepõlves. "Minu emal olid kapis pikad ooperikindad, need olid nii pehmed ja erilised mu jaoks. Kontakt nahaga annab meile minu arvates turvatunde ja sealt jõudsingi kinnaste disainimiseni. Kui rääkida alternatiivsetest nahkadest, näiteks seenenahast või ananassinahast, siis selline nahk ei kesta ega püsi nii hästi, ta ei ole ka nii hingav kui tavaline nahk. Loomanahk on kõige nahasõbralikum materjal."

Toomistu toob välja kunstniku ja disaineri erinevuse. "Kunstnikuna sa toodad midagi, mis on sinu sisemuses, sul on tung midagi väljendada ja selle eesmärk ei ole müük. Kui räägime disainist, siis disaineri eesmärk on toota toodet, mis on inimesele ehk see on müügitoode ja sellega avanevad ka hoopis teistsugused turud. Aga kunstnikuna end kehtestada on raske igal pool."

"Käin Eestis kord aastas, õpetan ülikoolis kunsti ja kinnaste tegemist," lisas Toomistu. "Saksamaa on väga konservatiivne, meil ei ole midagi digitaalset, ei valimisi ega dokumentide tellimist. Pühapäeviti on kõik poed kinni ja isegi söök on meil konservatiivne ehk et traditsioonidest hoitakse liiga kõvasti kinni. Eestis eksperimenteeritakse rohkem. Aastate jooksul on muutunud ka Eesti arhitektuur ja tänavapilt, modernne on nii kenasti kombineeritud ajaloolisega, seda mujal ei ole."