Ajateenija Manar Haider tahtis Eestile kasulik olla: ühest riigist jäin juba ilma
Jeemeni päritolu Manar Haider on üks naine 123-st, kes on vabatahtlikult Eestis ajateenistusse läinud.
Esimesed kümme eluaastat Jeemenis veetnud Manar mäletab peamiselt palavust. "Inimesed olid teistsugused, toit oli teistsugune, kultuur, kõik on suhteliselt erinev," rääkis ta saates "Hommik Anuga".
Kümneaastaselt tuli tüdruk koos eestlasest emaga Eestisse: "Olukord seal juba oli halb, kuulid lendasid igal pool ja lisaks ema tahtis tagasi kodumaale tulla."
Manar ei rääkinud küll eesti keelt, kuid läks siiski Eesti kooli. Pärast lõpetamist otsustas ta arhitektiõpingute asemel minna hoopis ajateenistusse. "Tavaliselt ma ütlen, et läksin kogemuste pärast. Eks seda küll jah, kogemuste pärast, aga pigem päriselu mängib natuke rolli," selgitas Manar, kes sõda näinud lapsena jäi ühest koduriigist ilma ning tundis, et saab nüüd olla siin kasulik.
Kogu ajateenija varustus kaalub peaaegu sama palju kui Manar ise, kuid ta on siiani hakkama saanud. Ühe korra oli ta sunnitud palaval suvepäeval oma relva andma kaaslasele hoida, kuna ei jaksanud enam, kuid ütles, et enam sellist asja ette ei tule.
Teenistuseks valis tüdruk Vahipataljoni, kuna see sobis tema sooviga minna edasi sisekaitseakadeemiasse. Teine suur põhjus oli Kadrioru lossi valvamine. "See vorm oli väga-väga ilus ja ma tahaks seda kanda," naeris Manar, kes sai kaks korda esinduslossi ees auvahtkonnas olla.
Ajateenistusest on Manar kaasa saanud orienteerumisoskuse. Moslemist neiul tuli hakkama saada lisaks rasketele rännakutele ka privaatsuse puudumisega kasarmus, kus sai vaid kapi varjus veidi eraldatumalt riietuda. Palvetamisest oli neiu küll loobunud, kuid sealiha ajateenistuses siiski ei söönud.
Edasi loodab Manar minna õppima sisekaitseakadeemiasse, et saada kriminaaluurijaks.
Toimetaja: Kerttu Kaldoja