Merebioloog dokfilmist "Seaspiracy": väited, et aastaks 2048 on meri tühi, ei ole tõsi
"Ringvaate" otsestuudios oli külas merebioloog Helen Orav-Kotta, kes kommenteeris Netflixi dokfilmi "Seaspiracy", mis kutsub maailmamerd rahule jätma, sest vastasel juhul selle elustik 2048. aastaks hävib.
Orav-Kotta tõdes, et tegemist on väga efektselt tehtud filmiga, mis käsitleb väga olulisi probleeme. "Üks selle filmi eesmärke on kindlasti panna inimesi mõtlema, et mis selles merekeskkonnas ja mere majandamisega toimub."
Aga ta lisas, et tegu on väga emotsionaalse filmiga. "Kui ma jõudsin filmi lõpukaadriteni, kus olid need delfiinid, siis see oli tõepoolest väga võigas vaatamine, aga sama võigas vaatepilt avaneb tegelikult meie loomakasvatuses."
Ta märkis, et sellised väited, et aastaks 2048 on meri tühi, ei ole kindlasti tõsi. "Me kas võtame enne midagi ette ja see meri ei saa tühjaks, või vastasel juhul oleme ise kas haiguste või alatoitumise tagajärjel väga halvas seisus enne, kui keskkond jõuab oma viimsele piirile."
Ta rääkis, et vähemalt 15 aastat on mahajäetud kalavõrkude probleemist globaalselt väga palju räägitud ja püütakse leida ka meetmeid, kuidas sundida kalureid neid võrke merest välja korjama, et ei tekiks seda prügi.
Prügi maailmamerest ära hoidmine on asi, mida igaüks saab personaalselt ära hoida, tõi Orav-Kotta välja. "See on meie asi otsustada, kas me viskame selle prügi keskkonda – randa või ka metsa alla."
Ta rääkis, et see, et ülepüük eksisteerib ja kaaspüüki juhtub, on teada fakt. "Me ei saa vastutada kõige selle eest, mis toimub seal piirkonnas Aasias, aga me saame väga hästi jälgida seda, mis toimub Läänemeres või mis toimub Euroopa liidu püügipiirkondades."
Kalakasvandusest pärit kaladega on tema sõnul olukord nii ja naa. "Oleneb, kust kohast on pärit toit, mida nad kalakasvanduses kasvatatavale kalale pakuvad – kas on pärit sealtsamast merest või on tavapärane ja pärit meie põllumajandusest."
Dokfilmis samuti ühe probleemina välja toodud raskemetallide ladestumine oleneb väga palju sellest, milline see kalakasvandus on – kuidas teda majandatakse, kust on pärit kalatoit ja kuhu läheb kalakasvandusest pärit saaste, mida on Orav-Kotta sõnul väga palju ja mis Läänemere tingimustes tähendaks lisatoiteainete koormust meie merele.
Sellele on aga lahendus olemas, märkis ta. "Sinna on võimalik karbifarm ümber panna, see on tõestatud. Praegu on Eestis ka üks toimiv farm, Karbikasvandusega on võimalik eemaldada see, mida see kalakasvandus sinna tekitab. Karbikasvandusega on üldse võimalik palju asju paremaks teha."
Orav-Kotta tõdes, et päris nii ei saa, et me lõpetame kalapüüdmise üldse ära. "Kust me saame selle toidu siis, kui me merest seda kala ei saa? Me peame jälgima, et ülepüüki ei toimuks ja et ei püütaks neid liike, mis on ohustatud."
Kuigi ta tunnistas, et ülepüüki toimub massiliselt, saame me tarbijana palju ära teha ning näiteks tuunikala asemel räime osta.
Toimetaja: Merit Maarits