Praks on ainuke mereväe naisrelvastusohitser Eestis. "Meil liiga palju naisterahvaid pole, aga ma ei teeks sellest suurt numbrit," rääkis ta. "Kas relvastusohvitser on olnud mu unistuste amet? Kindlasti mitte. Kaks õhutõrjekahurit, kaks raskekuulipildujat, neli kuulipildujat ja terve meeskonnatäis käsitulirelvi - ei ole kunagi olnud minu unistus neid hallata ja viia läbi laskmisi merel ja maal. Täna see on lihtsalt üks positsioon, mida täidan, et meie organisatsioonis, kus on väga kindlad hierarhiad, edasi liikuda."

Lapsepõlves tal kindlat unistusteametit polnud, küll aga tekitas keskkooliaegne peigmees temas rohkem huvi kaitseväe vastu. "Tema oli väga tulihingeline kaitseliitlane ja kõik lahedad nädalavahetused, mis meile planeerisin, kavatses tema kuskil metsas veeta ja ma ei saanud aru, misasi see on, mis teda sinna metsa viib meie nädalavahetuste arvelt. Ülikooli astudes liitusin naiskodukaitsjatega, mis väga tänuväärne ja kihvt organisatsioon, aga ma sain aru, et sellest on mulle vähe," meenutas Praks.

Tema vanemad alguses sõjateemalise karjääri ideest vaimustuses polnud. "Minu vanemad on sündinud 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses ja ütlesid, et kaitseväelase töö pole mingi naisterahva töö, mine õpi mingi korralik amet selgeks."

Nii õppiski Praks Tallinna Ülikoolis rekreatsioonikorraldajaks, kuid kooli lõpetades näris teda mõte kaitseväest. "Ma sain diplomi kätte ja siis tahtsin päriselt minna ajateenistusse ja vaadata, kas see sobib mulle ja sobiski."

"Ma päris kindlasti teadsin, et ma tahan, et mul oleks iga tööpäev selline, et korraks lööks põlvist nõrgaks, et ma saaks päriselt iga päev teha midagi, mida ma pole kunagi varem teinud, et ma saan teha midagi lahedat, mis pole igav kontoritöö."

"Mulle öeldi, et kui tahad teenistusse tulla, astu kõrgemasse sõjakooli sisse ja näita, et suudad kooli sisseastumised ära teha ja siis vaatame edasi," rääkis ta ja lisas, et kontaktide loomine võttis palju aega. 

Naisterahvana ta nii-öelda meestemaailmas alla ei jää. "Üldfüüsilises testis, mida kaitseväes teeme, on naistele kergemad normid kätekõverdustes ja jooksus, aga need normid on sellised, et kui kehalise kasvatuse tunnis oled kaasa teinud, siis kõik naisterahvad teevad need ära. Füüsilise poole pealt ma pole kunagi tundnud, et oleksin hullult alla jäänud, aga ma olen ka ise sportlik olnud."

Mõnikord on Praks mehi oma innukuse ja jaksuga imestama pannud. "Oli rännak, mida alustasime 27-kesi, see oli talv, külm olid, kõik olid magamata ja paljud poisid andsid alla erinevatel põhjustel, kuna midagi ei sõltunud sellest, kas teed selle rännaku ära või mitte," rääkis Praks. "Mäletan, kui kuuekesi lõpuks tagasi saabusime, siis mõned poisid tõusid püsti, noogutasid mulle ja kaks poissi tõid mulle järgmine päev kommikarbi. Nad ütlesid, et Kärt, mina ei teinud seda ära ja ma ei tea, kuidas, aga sina selle tegid ära. See on üks hetk, kus olen mõelnud, et kui sa midagi väga tahad, siis see päriselt juhtubki."