Arhitekt Mihkel Tüür: kõigil on õigus öelda arhitektuuri kohta kõike
Saates "Hommik Anuga" oli külas arhitekt Mihkel Tüür, kes rääkis mõnedest poleemikat tekitanud või tähelepanuväärsematest arhitektuursetest ehitistest Eestis ja mujal ning tõdes, et arhitektuuri kohta on õigus kõigil kõike öelda, sest see on midagi, mida inimene sarnaselt muusikale vahetult kogeb.
Tüür selgitas, et kuivõrd maja ehitatakse pikemaks ajaks kui ühe inimese eluiga, tekib ka küsimus žanritevahelisest kakofooniast.
"Kui muusikas saab eraldada, et kui näiteks klassikalise muusika jaoks on "Klassikatähed" ja popmuusika jaoks eraldi Eesti lauluüritused jne, siis arhitektuuris on kõik läbisegi. Maju ehitatakse kõrvuti ja erinevate žanrite viljelejad jagavad ruumi. Kõik ruum on jagatud ja kõik on läbisegi."
Ta märkis, et tema meelest on kõigil õigus öelda arhitektuuri kohta kõike. "See on nagu muusika, tantsimine ja mis iganes – iga inimene võtab seda vahetult vastu, ta ei tea, mis teooria seal taga oli, kui inimene hüppas ühest kohast teise või kui keegi kirjutas, et la noodile järgneb mi. Inimene lihtsalt reageerib sellele. Arhitektuuris on samamoodi."
Tüür tõi välja, et ühed ehitised, mis kipuvad kalliks minema, on Euroopa kontserdimajad. "Pariisi filharmoonia on üks hea näide. Seal läks ruutmeetri hind üle 18 000 euro. Kui Eestis suudetakse 2000–3000 euro eest ruutmeeter ehitada, tavaliselt 1000 kanti, siis selle maja puhul suudeti ikkagi tulistada Eesti mõõtkavast 10 korda üle."
Samas ei pea ta seda raha raiskamiseks. "Mõnes mõttes on selliste kultuurirajatiste tegemine oluline, et nad oleksid erilised. Aga küsimus on selles, mil määral arhitekt suudab ehitustehnoloogiale järele sörkida," märkis ta.

"Need tehnoloogiad justkui arenevad, on olemas illusioon sellest, et me suudame maju printida jm, aga kui traditsioon ei ole järele jõudnud, siis võib tekkida eelarvelist kärisemist," selgitas Tüür.
Eesti ehitistest tõi ta teiste hulgas välja Arvo Pärdi keskuse (arhitektid Nieto Sobejano Arquitectos), mis on tema sõnul mõnes mõttes Eesti arhitekti jaoks täielik šokk. "Kui meil on majal jope seljas ja kondid toas, siis selle maja puhul on kondid õues ja jope kontide taga."
Tüür selgitas, et sisuliselt on kõik selle maja kandepostid õues ja soojustuse tasapind jookseb vahelt läbi. "Lõuna-Euroopa arhitektuuri maandumine Eesti kliimavöötmesse – Eesti arhitekt ei julgeks iial panna kandestruktuuri õue ja soojustust sisse. See on regionaalne hüpe, aga see on väga tore, ma väga kiidaks seda maja. Minu arust eesti parim, just selle värskuse pärast."
Rääkides füüsikareeglite järgi ehitamisest, siis on see Tüüri sõnul saanud arhitektidele üldse võimalikuks tänu inseneridele ja kes ei ole piisavalt pildile sattunud.

"Hea näide on staadionid. Staadion on hästi suur rajatis ja kui võta Pekingi olümpiastaadion, mille Jacques Herzog, Pierre de Meuron jt tegid seal 2008, siis nad arhitektina mõtlesid, et teeme nunnu linnupesa, mis koosneb kõrtest – kõrred hoiavad kõik üksteist üleval ja see insenertehniliselt väga ökonoomne lahendus," kirjeldas Tüür.
"Aga kui Hiina insenerid hakkasid neid kõrsi arvutama, siis selle kõrre mõõt oli nii suur, et need olid meetrise läbimõõduga raudkonsoolid, mis pidid 30–40 meetrit makaronidena kulgema üle inimeste peade ja end üleval hoidma," kirjeldas ta.
Tüür lisas, et lõpptulemus oli see, et tegelikult saavutasid kõrred oma kandevõime piiri.
"Need läksid nii raskeks, et nad ei suutnud iseeennast enam üleval hoida, rääkimata sellest, et sinna peale võib sadada lumi. Aga kuna arhitektil oli kapriis, et teeme nunnu linnupesa, mida saab kaugelt pildistada, siis see tehti nui neljaks ära."
Ta märkis, et nüüd on see õnneks saetud uuesti juppideks ja läinud taaskasutusse metalli, sest see hakkaski ise lõpuks läbi vajuma.
Toimetaja: Merit Maarits, intervjueeris Anu Välba
Allikas: "Hommik Anuga"