Kuldar Alles jõudis Abrukale 13 aastat tagasi. "Armusin nii ära, et oli vaja kohe ennast siia siduda," rääkis noor pereisa "Ringvaatele".

Tema elukaaslane Geili Tedrema tõdeb, et mõte väikesaarele kolimisest tundus algul veider, kuid nüüd ei kujutaks ta oma elu teisiti. "Kõigil on nii palju aega, kõik lähevad, teevad asju oma rütmis, minu jaoks oli see hästi-hästi võõras. Ja näiteks siit nüüd Tallinnasse minek on väga raske."

Nüüdseks on Geili olnud seal üle nelja aasta, päriselt kolis pere saarele pärast poja Braideni sündi.

"Talvel pimedas väga õue ei taha minna ja siin ju tänavavalgusteid ka ju ei ole. Praegu lumi oli maas ja oli valgem,aga muidu on täiesti kottpime. Siis me oleme rohkem toas. Eelmine nädal tegime me vist iga päev sauna," kirjeldab Geili nende igapäevaelu.

Kuldari sõnul tekib paljudel küsimus, kuidas niimoodi ära elab. "Peab kiitma isa-emapalka. Esialgu jäin mina poisiga ja nüüd Geili siis tüdrukuga koju nii-öelda vanemapalgale. Kui keegi küsib, et kuidas seal hakkama saate või kust see raha tuleb... Valikute küsimus, ega siin ei kulu ka. Kui sa just ei taha ehitada, aga tegelikult saab hakkama üsna minimaalse rahaga."

Maja ehitas Kuldar ise oma kätega vanade vundamentide peale ja praeguseks on enam-vähem kõik mugavused olemas. Saarel poodi pole, kuid sellega harjub pere sõnul kiirelt. Suurimaks probleemiks on kujunenud vähene puhas vesi. "Kahte sorti vett on siin, rauasisaldusega ehk kõik kraanid on roostes või siis soolamaitsega vesi."

Pikalt noored käed rüpes istuma pole jäänud. Koos on hakatud korda tegema 1970. aastatel ehitatud vana koolimaja, millest loodavad teha turismitalu. "Eesmärk ei olnudki hakata äri ajama, vaid kurb oli vaadata, kuidas ta lihtsalt laguneb. Oli täiesti viimane aeg võtta käsile see," rääkis Kuldar.