Arikaineni jaoks oli tõuge see, kui ta nägi endast pilti ja mõistis, et nii ta enam edasi minna ei taha. "Tuli selline tunne, et võtaks ennast viimaks käsile," rääkis mees. "Saime enne sabast kinni, kui hakkavad mingid jamad kaela tulema, sest ilmselgelt toob kõrge kaal kaasa muud asjad."

Motivatsiooniks kutsus mees kaalu langetama ka oma sõbrad ning nii tekkiski sõpruskond Pontsikud. "Kõige rohkem aitab see koostegemise tunne grupis. Kui sõber paneb meie kinnisesse gruppi üles, et ma käisin trennis ära, siis isegi kui ma ei viitsi minna, lähen ikka ise ka," rääkis Veziko.

Teekonna alguses kaalusid mõlemad mehed ligikaudu 108 kg. Arikainenil on selja taga veelgi suurem kaal – aastaid tagasi kaalus ta lausa 145 kg. Siis suutis ta selle maha treenida ning isegi triatloniks valmistuda. Kuid stressi ja depressiooniga tuli kõik tagasi. "Vaimne pool on ikka see, mis meid, mehi nurka lükkab. Ja eks naisi ka," tõdes Arikainen.

Meestele on praegu abiks ka treener, kes neid nii treenimise kui toitumise alal nõustab. Vahepeal pidid mehed saatma treenerile igast toidukorrast pildi. See aitab nende sõnul mõista, kui palju ebatervislikku ja ebavajalikku me tihti sööme.

Veziko tunnistas, et tema pahe on aastaid olnud väljas söömine, kuid proovib seda harjumust nüüd murda. "Ma pole terve elu jooksul nii palju ise süüa teinud kui ma olen selle kolme kuu jooksul," tõdes ta.