Tatrakasvataja: enne koroonaaega keegi eriti tatart ei tahtnud
Sügise hakul leidis Marko Reikop teeveerest tatrapõllu, oli üllatunud, et seda kultuuri Eestis kasvatakse ning tõmbas kolleegid küsimusega tatrataime kohta kõik haneks. Heleri All uuris, kuidas saab sellest tatrast, mis üldse tatra moodi välja ei näe, tatar inimeste pudrukausis.
Tatrakasvataja Indrek Šeiko on põllumees olnud juba kaua, aga tatart on ta kasvatanud viimased pool aastat. Tema tatrapõllud laiuvad Raplamaal. Kõige õigem aeg tatravõtuks on varasügisel pärast esimesi öökülmi. Šeiko võtab tatra kombaini peale, sealt maha, kuivatab, sorteerib.
"See on tähtis, et tatar tuleb ära sorteerida. Ta ikkagi tuleb hästi sodisena. Kui ma viin nt 1000 kilo töötlusesse, siis tagasi saan võib-olla 300, kui hästi läheb, sest hästi palju läheb sealt praaki. Pärast seda ongi kokkuostja küsimus, kas ta müüb selle toiduainetööstusele, kes selle ära koorib, ja siis ta tulebki nii ringiga lettidele."
100 aastat tagasi kasvatati tatart pea igas Lõuna-Eesti talus. Vahepeal kadusid tatrapõllud Eestist ära, aga viimasel ajal on tatar taas siinsete põllumeeste seas üha menukam. Ülemöödunud aastal külvati tatart juba peaaegu sama palju kui kartulit ehk rohkem kui 5000 hektarile.
"See oli üllatus, et inimesed väga suures osas ei tea, et Eestis tatart kasvatatakse väga suures mahus," sõnas Šeiko ja lisas, et tatra saagikus selgub sel hetkel, kui ta on sorteeritud ja kuivatatud. "Siis sa saad lõpliku mahu."
Šeiko rääkis, et talle tundus, et kevadel tekkis koroonaajal tatrapõud, sest kõik helistasid talle ja küsisid, et palju tal on. "Järsku taheti. Olid aastad, ka eelmine-üle-eelmine aasta, kus tal hinda ei olnud ja keegi ei tahtnud ning siis hoidsid hinda madalana. Aga sel aastal märgid näitavad, et tal on täna nõudlust."
Toimetaja: Merit Maarits