"See sai alguse sellest, et olin unustanud kartulid kuskile potti liiga kauaks ja siis mingi hetk avastasin, et need on hallitama läinud. Kuna ma olin siis just endale saanud makroobjektiivi, vaatasin, et see on just selline pind, mida võiks proovida pildistada," selgitas Leis.

Ta märkis, et pärast seda hakkas ta ise juba nimelt mingeid juurvilju hallitama laskma.

Leisi köidab asjaolu, et iga kord, kui miski hallitama läheb, on tekkivad struktuurid erinevad. "Seda projekti oli huvitav teha, sest sa kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Nii sealt hakkabki puhast kunsti tulema."

Peamiselt on ta lasknud hallitama juurvilju. "Kaalikad, peedid, kartulid. Aga sügisel sai näiteks kastanid hallitama lastud. Okkalised, koorega, et oleks põnevamad vormimängud." Ta selgitas, et enne hallitama laskmist ta alati ka keetis juurvilju veidi, et sinna tekiks niiskus.

"Kui sa paned toore kartuli anuma alla, siis võidki jääda ootama. Pigem ta läheb sul enne seal idanema või mädaneb lihtsalt ära. Aga sa peadki neid asju natuke keetma ja siis tekib neil sinna õige keskkond."

Ta selgitas, et hallituse vormid võivad olla väga erinevad. "Mõnikord tekib pikk hall karv peale. See pildiliselt ei ole nii ilus. Aga teinekord tuleb teistsugune. Sealt leiad oma ilu üles. Eks see ongi suur katsetamine olnud ja seepärast ma sellega kümme aastat tegelesin."